Lapsed trenni!

Suvi jälle läbi. See on tõsi, et iga aasta hakkab aina kiiremini mööduma ja see suvi lausa sõrmenipsuga. Eks suurt rolli mängis ka see, et ma sisuliselt ei olnud kodus sel suvel, sõidud olid nii jutti, et kodus sai vahepeal ainult kohvri sisu välja vahetatud ja juba uuesti lennujaama poole. Mis minust edasi, sellest kunagi hiljem, aga põhiline on see, et vahepeal oli taaskord 1. september ja kõik lapsed saavad jälle kooli minna, milline rõõm! Kõik sõbrad ootavad ja uus tunniplaan ja uued tunnid ja nii palju tarkusi, kui tore! Ja mis eriti tore, trenni saab jälle!

Alustasime täna trennidega Descartesi koolis ja lisaks senistele tublidele spordinoortele ootan oma ridadesse uusi judos algajaid ja juba osavamaid tublisid ja trennihimulisi algklasside poisse ja tüdrukuid! Treeningud toimuvad Descartesi kooli mõnusas matisaalis esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval kell 15.30-17. Mulle võib lisainfo saamiseks julgelt helistada (58077628) või kirjutada (treenermettis@gmail.com), aga huvilised võivad lihtsalt trenni kohale ka tulla. Viimase puhul soovitan telefoni ikkagi üles kirjutada, et saaks kooli juures küsida juhiseid, kus täpselt matisaal on.

Mina olen põnevil ja ise tunnen, et sel aastal tahan jälle veel rohkem treeninguid ette valmistada. Mul on treenerihing ikka vist! Nii et, kõik omad lapsed ja sõprade lapsed, saatke aga trenni!

Lapsed suvele

Täna tegime trennilastega selle õppeaasta viimase treeningu. Suur osa õpilastest jõudsid juba puhkama minna ning viimases trennis ei olnud küll kogu grupp esindatud, kui vapramad said siiski mõnusa mängulise trenni. Kuna ilm oli ilus, otsustasime hoopis õues trenni teha,on juba aasta jagu matisaalis oldud küll.

Nagu fotolt näha, oli trenni algul ka väike vägilane platsis, et ikka suvele spordivaimus vastu minna. Vaene laps, temale vist küll ei anta väga valikut, KAS trennis käima hakata...

Järgmised võimalused trenni teha on aga suvelaagrites, millest esimene on linnalaager. Seal mina küll ei osale, kuid DO treenerid korraldavad ja kindlasti mõnus viis sportlikult aega veeta.

Linnalaagri info

Teine laager toimub Käärikul. Täpsem info selle kohta on leitav DO klubi veebilehelt: http://www.do.ee/?page_id=3502
Mina olen olemas II vahetuses Käärikul ehk 8.-15. juulil, kuid nagu ikka siis mitte põhilise treenerina, vaid pigem ise sportlasena. Küll aga ei ole ma seni veel pääsenud laste treeningutest ning osalen nendeski abikäena.

Minul endal on järgmisena kavas laager Jaapanis, siis Hispaanias ja siis juba ongi Kääriku aeg. Aga eks neist kõigist veel lähemalt millalgi.

Uuel õppeaastal on kindlasti oodatud juba judoga tuttavad õpilased kui ka päris uued. Juba tublid võitlejad, kutsuge sõbrad kaasa! Sporti hindavad vanemad, tooge lapsed trenni! Infot võib küsida juba nüüd, kuid uue õppeaasta täpsemad ajad saab alles augustikuus paika, toimuvad nad aga endiselt Tartus Descartesi Kooli mõnusas matisaalis.

Sportlikku suve kõigile!

Tšempionid

Nagu juba ühes postituses öeldud, oli järgmiseks sihiks C-klassi MV, mis sel aastal toimus eile, 29. aprillil Keilas (ps. kui tüütult kaugel see Tartust on!). Eelmisel aastal oli minu grupis ainult üks C-klassi õpilane, Kaspar, kes sai kergelt pettudes 2. koha. Sel aastal treenib ta nüüd Egerti juures, kus on rohkem tema kaalu-vanusega judolapsi, aga ma siiski hoian pilgu ta tegemistel peal ja elan kaasa. Endiselt meeldivad mulle ka vestlused ta vanematega, muhe perekond. Eks ikka esimesed õpilased jää südamelähedaseks. Sel aastal läks Kasparil gramm paremini ja ta võttis kulla ära. Nagu mina omal ajal C-klassi meistrikatel kullakogumisega alustasin...

Minu omadest läksid võistlustulle veel Samuel ja Minni, kellest esimene oli korralikult haige nädal enne võistlust, aga nagu talle kohane, siis tervise pärast trennist puudub ja võistlustel paugutab. Kass Arturil oli samuti, trenni varbaluu murru tõttu ei saanud, aga võistlusel teibitult kohal - võitleja poiss ja loomulikult tegi puhta töö. Meistrikatel siis auväärne kolmas koht. Küllap andis oma jälje vahetult põetud haigus ja sellepärast trennist puudumine, aga väga tubli, poiss maadles hästi.

Minni on mul samuti staar. Tema on üks neist õpilastest, keda iga treener tahab õpetada. Püüdlik ja võitleja hingega, pingutab ja tahab õppida. Mul on väga hea meel, et minu rühmas selliseid lapsi on, lausa lust sedasi tööd teha. Loomulikult tulevad nii ka tulemused ning Minni MV läks hõbeda-väärselt. Tubli töö jällegi. Seega sain ma täiskomplekti medaleid ja võib pika päevaga rahule jääda.

Samuel, Kaspar, Minni

Olen uhke, võistlus läks korda, kõik kolm maadlesid hästi ja nagu näha, siis ka edukalt! 

MV nädalal tutvustasin oma trennilastele ka oma päris isiklikku last lõpuks. Küsitud ta järgi ja tervitatud on, isegi värvitud muna saadeti pühade ajal, toredad lapsed, eks. Seega oligi viimane aeg viia ta trenni, enne kui beebist suur mees saab, sest kasvutempo on metsik... Kahe kuuga lisandunud 13 cm on väidetavalt keskmisest rohkem. Beebi tutvus mattidega, lapsed beebiga. Paluti kohe teda veel kaasa võtta, aga eks ta üks väike tähelepanu segaja ole - kõigil oli nii põnev, et pärast iga harjutust oli vaja titat vaadata. Samas oli kord kohe parem. Võta siis näpust, ehk peangi ta abitreeneriks vormistama...

Väsitav trenn

Kass Artur ja trennilapsed

Viimased lood on suuresti minu- ja/või tippspordi põhised rohkem olnud, nii et ongi viimane aeg panna kirja ka seda, millega mu trennlapsed tegelevad. Ei ole ma neidki unustanud, ikka toimetame, harjutame ja loomulikult ka võistleme.

Kass Arturi karikasari on nüüd läbi ja tuleb rahul olla. Medaleid kogusime kamba peale päris hulgim. Oli tublisid, kelle puhul oli võit vormistamise küsimus, oli üllatajaid. Karikaid saime lausa kolm kokku. Tänasel, kolmandal etapil oli kohe paar õpilast eriti tublid, olen uhke treener.

Karika sai ka Kaspar, keda endiselt salaja oma õpilaseks pean...

Tublid karikaomanikud Samuel ja Minni

Uhke karikavõitja Rebeka

Tubli Nora

Muuseas, treeningutega võib ka nüüd liituda, ei pea sugugi vaid õppeaasta algul nagu tavapärane on. Minu rühmas on nii poisse kui ka tüdrukuid, vanuseti D- ja C-klass, nii et nad seal alates 1. klassist kuni umbes 11-aastasteni. Kõik huvilised on oodatud liituma, trenni teeme kolm korda nädalas Descartesi kooli mõnusas matisaalis. Peljata pole tarvis kui ka veel ei oska, minu lemmikõpilaseks on üpris lihtne saada - peab tahtma trenni teha ja püüda anda endast parim. Nii lihtne ongi ja kohe lemmikõpilane (pean nentima, et neid lemmikuid on mul küll rohkem kui üks, aga seltsis ongi segasem).

Mulle kohe väga meeldib treener olla. Ka kehalise kasvatuse õpetaja on muhe amet, aga nende kahe vahel valides pean nentima, et eelistan treeneri oma. Eks eeskätt, kuna iga kehalise õpetaja teab, et ühel alal on nad tugevamad ja nii kipuvadki korvpalli eriala omad rohkem tundides kossu mängima, võrkpalli erialalt tulnud võrguvõistlusi korraldama jne. Minu kirg on judo ja trennides saan ma just sellele rohkem pühenduda, erinevaid harjutusi teha, mis just judospetsiifilised ja loomulikult näha seda arengut, mis õpilastel on. Kehalise õpetajana naudin ma rohkem vanemate õpilastega tööd teha, treenerina on aga just huvitav alustada nullist, 1. klassi junsudega ja näha aastate jooksul, kuidas areng toimub, milliseks nad võistlusolukordades muutuvad. Mulle meeldib ennast arendada, uurides just judospetsiifilisi õppematerjale, käies võimalusel koolitustel ja loomulikult oli see ka üheks põhjuseks, miks otsustasin magistrisse minna.

Selle teema juures pean tunnistama, et väikse lapse, oma treeningute, võistlus- ja laagri reiside, laste trennide kõrvalt on ülikoolis käimine väga väsitav. Lausa vastumeelne on võtta lahti nimekiri asjadest, mis vaja esitada ja teha on, sest tundub, et ööpäevas on liiga vähe tunde, et kõike teha. Nad väidavad, et kes teeb, see jõuab. Ju siis jõuan... Semestri lõpuni on veel kaks kuud...

Tulles trennilaste juurde tagasi, siis nüüd on paigas ka suvelaager, kus minagi osalen (mida päris iga kord ei ole võimalik oma võistluste tõttu teha) ja loodan väga, et paljud minu omad tulevad ka. Seekord oleme Käärikul, varasemalt toimus laager Margusel - kant sama, aga Kääriku isegi vahvam ehk.

Nüüd aga paneme vaimu valmis, sest varsti on lastel tulemas Eesti MV-d ja minu rühmas on ka kaks piisavalt vana õpilast, kelle osalema saadan, nii et sihid on seatud.

Vot sedasi siis...

Olen siin-seal juba poole suuga maininud ja eks uudisteprotaalistki käis läbi (http://sport.postimees.ee/4015633/palju-onne-eesti-judomaadleja-juhan-mettis-sai-isaks), aga nüüd siis lähemalt.
Nimelt sain ma selle aasta sõbrapäeval ühe uhke tiitli võrra rikkamaks ja olen nüüd isa. Seda on endiselt veel kummaline öelda ja vahepeal ka raske hoomata, et üks väike hing kogu aeg meie kodus nüüd on. Varsti juba kaks kuud!

Kõhubeebi ja päris beebi on ikka väga erineva emotsiooniga, see on täiesti kirjeldamatu tunne, mis tekkis sõrme nipsu kiirusel, kui beebi kisendama hakkas esimest korda. Ise suur mees, aga käe võttis värisema küll. Kogu see protsess muidugi käis väga kiiresti ja ootamatult rahulikult minu jaoks, kuna tita otsustas, et ei tal enam aega ole ja tuleb 3 nädalat enne pakutud tähtaega maailma uudistama. Seega ei olnud me sel varahommikul päris valmis kodus, aga tuleb välja, et valmisolek ei olegi nii tähtis, saime hakkama kenasti ja oligi väike üllatus. Väike oli ta tõesti... Aga tugev, juba haiglas kiideti lihastoonust. Väike võitleja.

Poolteist kuud enne sündi
Foto: A. Mehik

Sündimise päeval oli parasjagu käimas Pariisi laager, kuhu veel kodust enne soovitati mul minna, et saab vahetult enne sündi ära käia ja treeneril, mul süda rahul, kui pärast last paar laagrit/ võistlust vahele jääb. Isegi ei tea, kuidas me treeneriga jõudsime selleni, et sel korral Pariisi ei lähe ja milline hea otsus, sest 14. veebruari varahommikul ärkasin ma lause peale: "Juhan, peaks vist haiglas ära käima.". Sellest kogemusest ei oleks tahtnud ma ilma jääda, põnev ja hirmus korraga ning kuna sünnijärgselt tegelesid arstid mõnda aega Mariaga, sain mina hoopis titale nahk-nahk kontakti esimesena pakkuda ja see on sõnuseletamatu tunne... ja kindlasti ei oleks ma tahtnud, et ta kellegi võõraga või kuskil inkubaatoris on, kuni mina Pariisis trenni teen.

Ma veel täpselt ei tea, kuidas see uus ilmakodanik minu spordi tegemist pikemas perspektiivis mõjutab, esimeses trennis pärast lapse sündi tundsin küll sellist tuhinat, et oleksin igasuguseid vastaseid siia ja sinna pildunud. Eks unetunde on kindlasti vähem, aga mina kui suur unearmastaja ei ole isegi kuri selle peale. Öised ärkamised õnneks on minu õlult ära, pole must suuremat tolku ka, sest paraku minu pakutud lihapraadi kamraad ei söö veel, nii et ema on hädavajalik. Päeval treeningute vahel aga naudin ma küll jõmmiga arutelusid (talle meeldib sama vähe rääkida kui mulle ja ma tundun isegi jutukana, meil on päris hea klapp), ühiseid uinakuid ja süles hoidmist. Isegi mähkmevahetus ei ole nii hull kui arvasin.

Esimene tuhin on nüüd vaibunud ja tavapärane treeningrütm jälle sees ja eks vahepeal annab tunda, et magan märksa vähem kui varem (ma olin nimelt tšempion magamises), aga kõik saab tehtud, nii et ei kurda. Muuseas, arvatakse küll, et ah mis meil viga, ma tööl ei ole praegu ja justkui kaks kodust vanemat. Küll aga ei arvutata seda, et kui käin kaks korda päevas trennis, korraga kokku umbes 3 tunni vältel ja annan ka lastele trenni pooleteise tunni jooksul, siis olen kodust siiski täis tööpäeva ära. Pole see sportlase elu midagi kodune olemine...

Härra on varsti kahe-kuuseks saamas ja meie väike beebi on juba suur poiss, kasvab ta mühinal, nii et ootan juba põnevusega, millal teda trenni saan kaasa tarima hakata. Minu trenni lapsed igal juhul juba ootavad...

Kasvuruumi veel veidi on...
Foto: R. Adoson

Ise olin alates sünnist kodus kuni märtsi lõpuni, treeninud siin kaks korda päevas ja esimene väljamaa reis oli Gruusiasse ja sealt otse edasi Ungari laagrisse. Nüüd edasi hakkavad reisid jälle igakuiselt olema.
Kodust ära olemine oli sedapuhku hoopis teisit...
Esiteks, poleks ma arvanud, et laagris olemine kohati puhkusena tundub ehk siis, ma magasin igal vabal hetkel, mida paraku kodus just palju pole. Tundsin ennast väljapuhanuna ja ärkasin isegi ilma kellata hommikul. Uus tunne laagrite osas. Trennid muidugi olid rasked ja väsitavad, aga see on hoopis teistsugune väsimus.
Veel märkasin muutust... varem mind ärritasid lastega reisivad inimesed. Ei saanud mina aru, milleks on vaja väikse lapsega lennukisse ronida, nüüd kuidagi ei häirinud. Tagasiteel üks väike laps kisas korralikult ja järsku jäi vait. Ma küll ei näinud, aga olen üpris veendunud, et ju sai tissi suhu.
Eks koduigatsus oli ikka suurem ja tuli varem peale, aga õnneks on laagrid piisavalt intensiivsed, et trennide, söömise ja magamise vahele väga palju aega ei jää..


Muide, siin saab lugeda Aleksei kaasa, Ilona kirjutist nende laste kasvatamisest: http://minupere.com/pereblogid/ilona-lapsed-ja-sport/eesti-naiste-tubliduse-sundroom/
Ma loodan, et olen ka selline isa, kelle puhul juba kaugelt näha, et pere on kõige tähtsam, ka sõites mööda ilma.

Lõpetuseks veelkord  tänusõnad kõigile õnnitlejatele, õnnelikud oleme me tõesti!

Foto: R. Adoson

Reisimisest

Sõidan märtsi viimasel päeval Gruusiasse Tbilisi Grand Prix-le ja sealt otse edasi Tata laagrisse, viimane reis enne seda oli veebruari esimeses pooles. Võtsin beebi esimese kuu vabaks ehk tegin  kodus kaks korda päevas trenni, aga kuskile kaugemale ei sõitnud, aga nüüd on aeg käia ka kaugemal sportimas.

Tbilisi GrandPrix-le juba järgmisel nädalal

Reisi eel räägin natuke üldse sellest spordi-reisimisest, kuna inimesed, kes ise otse sellega kokku puutunud pole, ilmselt päris täpselt ei kujuta seda asja ette. Võin küll lugeda ette suurema osa Euroopa riike, kus ma käinud olen, aga mitmes neist olen ma reaalselt käinud, st näinud enamat kui spordihall ja hotellituba...

Oma esimese täiskasvanute koondise välisreisi tegin aastal 2009 või 2010 Tokyosse, kus oli Grand Slam ning sellest ajast edasi olen pidevalt mööda ilma sõitnud. Suurem osa reise on küll Euroopa-sisesed, aga olen käinud Aasias lisaks Jaapanile veel ka Koreas, Tais ja Kasakhstanis ning sel suvel on kavas sõita Taipeisse. Minu vaieldamatu lemmik on siiski Tokyo, sealt see kõik ju alguse on saanud ja judokultuur on tõesti imestusväärne seal. Ja mitte ainult judokultuur, Jaapan on üldse väga sümpaatne koht ja ma väga loodan sinna veel minna ning seda nii judoga seoses, kuid heal meelel sõidaksin sinna ka turistina. Sel aastal on detsembris seal Grand Slam, nii et ehk isegi õnnestub juba selle aastanumbri sees ära käia, eks näis. Jaapanis olen ma ühe korra käinud ja too kord oli ebatavaline selles osas, et meil õnnestus ka palju ringi vaadata. Baruto tegi meile linna peal ekskursiooni, mis oli omaette elamus. Ehk on ka see üks põhjus, miks just Jaapan nii kustumatu ja meeldiva mälestuse on jätnud, et seal ma tõesti sain lisaks trennidele ka ringi käia.

Aafrikas olen käinud ainult Tuneesias, kus me küll ringi käia ei saanud, mistõttu sisuliselt ei tea ma paigast midagi ja mingit tagasi igatsemise tunnet pole olnud. Aafrika ei tekita minus suuremaid emotsioone. Küll aga pole ma pädev palju sellest rääkima, kuna ma seal olen küll põhiliselt lennujaam-hotell-spordihall trajektooril liikunud ning need on ju ülemaailma kõik üpris sarnased.

Lõuna-Ameerikas olen ma käinud Argentiinas ja Peruus ning ka need jätsid mulle meeldiva mulje ja ma heal meelel kogeksin neid kohti uuesti. Siiani kahetsen, et ei võtnud aega ja Machu Picchule ei läinud, aga võistlusreisidel on üpris keeruline neid käike korraldada.

Ja siis veel Austraalia, ka seal käisin ja sealne käik oli ka seesugune, et saime ringi veidi rohkem käia ja see on koht, kus ma ka elada võiks. Tõesti nautisin Sydney linna, sealseid vaateid, olustikku ja inimeste sõbralikkust ja kliimat.

Grishaga Sydneys

Seega minu top viis linna judoreisidelt on: Tokyo, Bangkok, Syndey, Buenos Aires, Lima. Seega olen pigem Euroopa-väliste linnade kutt.

Kui nüüd rääkida, milline tavapärane reis siiski välja näeb, on see nii, et meeletult pikad reisid, sest tihti on kahe lennu vahel väga pikad pausid lennujaamades, kuna nii on piletid soodsamad. Ka lennuajad on tihti ebameeldivalt varased või hilised, mugavaid lende just tihti ei valita. Edasi pikk ootamine lennujaamas, kuni tuleb kohalik esindaja vastu, et viia meid hotelli, sealne jagelemine, et saada tuba ja siis juba ongi esimese treeningu aeg. Siis söömine ja magamine. Päevas on kaks intensiivset trenni, nende vahel söömine ja olgem ausad, suuresti muuks aega ei jää, sest hetke tahaks lihtsalt istuda või pikutada enne, kui vaja jälle järgmisesse trenni sättima hakata. Lisaks korraldatud kahele treeningule on tihti ka hommikul miski lisatreening, näiteks jooks.
Võite arvata, et linna vaatamine on pigem harv juhus ja just kaugemate reiside puhul võimalik, kuna siis on aklimatiseerumisele veidi rohkem aega arvestatud ning jääb ka natuke rohkem aega linna vaadata. Euroopas on tihti nii kiirelt sinna ja tagasi kui võimalik.

Kuni möödunud aastani ei olnud ma kordagi judovabal reisil käinud, nii et otsustasime, et enne perelisa tuleb vaadata mõni koht üle ka veidi teisel moel. Seega käisime Horvaatias ja ka Californias maailma vaatamas turistina ning ma jäin väga rahule! Uskumatu, kui põnev on reisida, kui saad käia ja näha kauneid ja huvitavaid kohti! Kavatsen seda veel kunagi teha...

Ei saa judost üle ega ümber, ka puhkusel Horvaatias jäi judokass teele...

Imeline Krk Rahvuspark

NBA mäng Los Angeleses

Los Angelesest San Fransiscosse

Järgmine reis on nüüd teistmoodi kui kõik senised, nimelt on see esimene, kui ma pean pisikese võitleja koju jätma pea kaheks nädalaks ja arvestades, kui kiiresti ta kasvab (esimese kuuga 7 cm!), siis tagasi jõudes äkki jookseb juba. Minu jaoks uus kogemus, olen natuke ka põnevil, milline see tunne on, kui jätad oma senise vigeima ipponi maha ja ise rändad teisele poole ilma. Kas koduigatsus on suurem või naudin hoopis seda, et hommikune mähkmevahetus ei ole minu õlul...

Reisikindlustus/ tervisekindlustus

Kuulun koondisesse alates 2009. aastast ja sellest ajast ka rahvusvahelisel tasemel võistlen, mis tähendab üpris palju välisreise. Viimaste aastate kohta tean lausa täpset statistikat, näiteks 2015. aastal viibisin välismaal 136 päeva ja 2016. aasta esimesel poolaastal 82 päeva. Tuleb tunnistada, et see on päris suur hulk päevi olla turvalisest kodust eemal.

Ka minul on välismaal olnud tõsiseid haigestumisi, mis ei võimalda muud kui voodis lamamist. Samuti olen saanud välisvõistlusel trauma, mis lõppes operatsiooniga. Seega võin oma kogemuse põhjal väita, et tegemist on spordialaga, kus paraku esineb ka tõsiseid tagajärgi tervisele ning tervisekindlustus on esmaoluline.

Eestis olen samuti üle elanud seoses spordiga vigastusi, mille puhul on arstid isegi pead vangutanud selles osas, kas üldse kunagi uuesti tatamile astuda saan. Näiteks on mul olnud mitu lõikust võistlustelt saadud trauma tõttu õlgadele. See, et need lõikused tehti koduses Eestis, on halva õnnetuse puhul siiski märksa parem variant kui oleks välismaa. Juhul, kui ikka Eestis tervisekindlustus olemas on. Minul praegu on, aga mitte tänu spordile. Hetkel olen kindlustatud, kuna olen taas tudeng, aga need päris sportlased, kes koolis ei käi ja tööl ei käi - judos küll ei ole süsteemi, mis nende tervise kindlustaks, ehk mõnes teises alaliidus on teisiti, ei tea. Küll aga arvan, et täiskohaga sportlane ei peaks ise sellepärast muretsema, vaid saama riigi/ alaliidu/ EOK või mõne muu süsteemi poolt tervisekindlustuse kohustuslikuks korras... nagu tööandja peab kindlustama töötajaid.

Siit aga postituse sisulise teema juurde. Judo on spordiala, kus vigastuste teke ei ole väga harv, seejuures on täiesti reaalsed väga tõsised traumad, mida ka nii mõnigi kaassportlane on omal nahal üle elanud. Kuna me reisime palju, välislaagrid ja -võistlused on samuti võimalikud riskikohad, siis olen viimastel aastatel ilmselt koduse surve tõttu rohkem selle peale mõelnud, et reisikindlustus on sportlasele hädavajalik.

Ilmselt jääks see mul endal ehk kahe silma vahele, nagu tõenäoliselt kõigil meie judokatel, kes välismaal käivad? Paljudel teist on reisikindlustus? Ma arvan, et väga vähestel kui üldse kellelgi ja need, kes on, siis ilmselt ikka koduse nõudluse tõttu. Reisikindlustus muidugi on nõme sõna, see kõlab nagu turist läheb Türgis turule, aga tegelikult on ju mõeldud tervise valdkonda ja samas äärmiselt oluline on ka pagasikindlustus, kuna näiteks ilma isikliku kimonota ei lubataks mind võistlustele, mis tähendab, et kui minu pagas jõuab hiljem või ei jõuagi, on võistlusreis kasutu olnud ehk mul pole võimalik võistelda. Paraku on võistlusriietusel sellised normid, et ka kelletki teiselt matšide ajal laenata ei ole kimonot võimalik. Rääkimata sellest, et kimono ei ole just kõige odavam riideese ja uute võistluskimonode ostmine oleks päris arvestatav kulu.

Seega on reisikindlustusel minu arvates kaks väga olulist eesmärk - tervis ja pagas. Seejuures peab kindlasti jälgima, et kindlustust tehes oleks kaetud võistlustraumad ehk et tegemist oleks spordi-valdkonna kindlustusega. Loomulikult võiks ka reisi ärajäämine olla kindlustatud, nt puhuks kui juhtub vahetult enne reisi mingi trauma kodus, mis ei võimalda sõita, saaks vähemalt mingi osa kulutatud summast tagasi. Selliseid olukordi tuleb spordimaailmas kindlasti ette. Mind sportlasena loomulikut huvitab rohkem tervis ja minu isiklikud asjad kohvris, kuna reisi eest tasub siiski minu puhul spordiklubi.

Ma arvan, et see peaks olema reguleeritud ilmselt alaliidu poolt, kes peaks tagama selle, et kõik meie sportlased on kaitstud vähemalt tervise osas. Tasugu selle eest siis ise või nõudki spordiklubidelt, aga (noor)sportlane peaks olema teatava kaitsega ning piinlik ja kurb on, et see on valdkond, mis ei ole alaiidu poolt praegu mingilgi moel reguleeritud. Ma arvan, et see võiks olla vähemalt üks asi, millega alaliit tegeleks oma koondise sportlaste puhul (koondise all pean seejuures silmas kõiki neid, keda alaliit rahvusvaheliselt võistlema lubab).

Jutu lõpuks - minu reisikindlustus algab järgmisest välisreisist, kuhu lähen, st alates 1. aprillist 2017 ja kehtib ühe aasta. Vahepeal ei olnud see mulle vajalik, kuna välismaal ma ei käinud pikka aega, kuid nüüd on jälle vajalik see ära vormistada. Mina kindlustan ennast oma-algatuslikult, aga arvan, et see peaks olema välislaagri või -võistluse eelduseks reguleerituna alaliidust. Õnneks on minu klubi ja treener päri sellega, et kindlustus on vajalik.

Seejuures ei ole tegemist kalli üritusega arvestades, et me räägime inimese tervisest. Aastane kindlustus, mis katab peaaegu kogu maailma (st va USA, Kanada, Austraalia) terveks aastaks (sh pagasi hilinemise/kadumise), st kõik välisreisid, mis ma aasta vältel teen, maksab alla 90 euro. Kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et ma olin ühel aastal 136 päeva ära, teeb see umbes 60 eurosenti reisipäevas (või 20 eurosenti päevas)... Sellise summa päevas võiks ju alaliit toetuseks leida oma sportlastele?
Kindlasti on see mõttekoht alaliidu üldkogule, kuna uus alaliidu president valitakse lähiajal, ja see võiks olla valdkond, mida kandidaadid võiksid käsitleda.