Saturday 28 January 2017

Üks päev, seitse medalit

Kass Arturi karikasari on juba veteran-võistlus lastele ja ka sel aastal on sari käima läinud. Esimene etapp siis toimus 28. jaanuaril Tartus ning ees ootab veel kaks - märtsis Ares ja aprillis Nõos. Nagu karikasarja puhul ikka, on iga kolme võistluse tulemus oluline, ehkki autasustatakse ka eraldi kõigil kolmel etapil.

Sel aastal saan uhkusega näitama oma suurt tiimi, kes kimonod selga ajasid ja võistlema tulid.
Kass Arturi I etapi Mettise tiim
Tulemustest nii palju, et minu grupi vapratest tuli esikohale kolm, teiseks üks ja kolmandaks kolm õpilast. Seega saime kamba peale medaleid kätte lausa seitse - uhke tulemus. Lisaks oli veel üks viies ja seitsmendaid kohti. Väga hea oli näha seda ka, et olenemata tulemusest kõik võitlesid ja pingutasid. Vigadest õpime, esmaspäeval trennis räägime üle ja juba järgmisel võistlusel saab jälle ennast proovile panna.
Lapsed olid tublid, tuju oli hea, tulemustega jään rahule. Juba praegu võin öelda mõne õpilase osas, et kindlasti on minek Eesti MV-le - kes ikka trennis kuulab ja tööd teeb, toob tulemusi ka ja kohe ilus vaadata head tehnikat.

Lisaks veel tore köieveo võistlus emade ja laste ning isade ja veidi suuremate laste vahel, et ikka vanemad ise ka tunneksid võistlusvaimu...
Isad laste vastu pingutamas

Kokkuvõtvalt treener on täna uhke, homme hommikuks on kõik šokolaadiga pannkoogid ära teeninud!

Friday 27 January 2017

Ülikoolist

Nagu juba mainitud, siis sellest õppeaastast, st juba terve semestri olen ma jälle tudeng, nüüd siis kraad kõrgemale püüdlemas.

Tulen perest, kus tegelikult ei olnud küsimus see, kas ma peaksin minema ülikooli. Küsimus oli selles, mis erialale minna, nii et mina kasvasin üles juba väiksena teadmises, et ülikool on üks loomulik elu osa. Eks mind ole huvitanud paar erinevat valdkonda, aga lõplik otsus sai ratsionaalne - kehakultuur seepärast, et mujal minu tollase graafikuga ei oleks ma saanud reaalselt koolis käia ja seda lõpetada edukalt. Kehakultuuris hinnatakse rahvusvahelisel tasemel sporti ja õppejõud elavad sellele rohkem kaasa ilmselt kui nii mõneski muus valdkonnas elaksid...

BA ajal sõitsin ma meeletult palju mööda ilma, mistõttu pean tagasi vaadates olema ikka väga tänulik erinevatele õppejõududele, kes paljus vastu tulid ja võimaldasid mul teinekord töid või eksameid ette või taha teha. Prioriteet oli siis minu jaoks selgelt sport ja õppimine mitte niivõrd, mistõttu valiku puhul ikka läksin välismaale, mitte eksamile. Eks see ole ka põhjus, miks lõpetamine aasta võrra venis. Mäletan praegu veel, kuidas oleks pidanud minema vahetult enne EMi laagrisse, aga pusisin ülikooli raamatukogus (mis siis veel oli remondi-eelses seisundis, kuid võimaldas sealset õppimist...). Need akadeemilised tekstid on minu jaoks ilmselgelt keerukamad ülesanded kui nii mõnigi erialane kursus läbida, aga õnneks oli toetajaid.
Loomulikult ei saanud ma minna oma lõpuaktusele, sest tookord viibisin vist Minski laagris... Mäletan siiski hästi, kuidas mingis sekretariaadis hiljem oma diplomil järel käisin. Võtad nagu mingi arstitõendi üle ukse. Pidulik tseremoonia jäi ära, aga väga hea tunne oli sellegipoolest.

Nüüd siis on aastake vahet olnud õppimisel ja ega siin palju valikut ei olnud... BA pole piisav, vaja MA ka ära teha. Ma lõpuks ei teagi, kas see oli mu enda mõte või sugereeriti see mulle kuidagi perest alateadvusesse, aga sisse ma astusin ja nüüd olen usin õpilane. Esimene semester on olnud edukas - kõik ained on nüüd sooritatud, vajalikud punktid kokku kogutud. Kes veel ei tea, siis nominaalne on igal semestril koguda omale ainete eest 30 punni, nii et kokku tuleks neid 120 lõpuks. Mina, oivik nagu ma olen... tegin sel semestril 35 punkti ära, sest olgem ausad, alguse entusiasm on alati suurem kui seal lõpupoole...
Esimene aine nimekirjas võib tunduda kummaline ühele kehakultuurlasele, kuid kuna olen alates 2013. aastast HEV õpilastega töötanud, siis tundus paslik omale ka akadeemilisse õiendisse kirja saada õppeaine selle kohta. Ma isegi ei tea, mis kõige lihtsam või keerukam oli... Kindlasti ei olnud minu jaoks sisuliselt kõige loogilisema aine eksam kõige lihtsam, see on alati nii. Eks nii mõnigi esimese semestri aine on eeskätt alus järgmisteks, nii et olen veidi põnevil juba tuleva semestri ees. Olen kursustele juba registreerunud ja ainlt nädalake ongi jäänud enne uute õppeainete algust.

Ka sel korral pean tõdema, et mõni õppepäev jääb vahele seoses välisreisidega ja juba esimene on teada ka, mistõttu koguneb mulle lisaülesandeid ja peangi varsti hakkama ühte referaati kirjutama, kuna puudun... Õnneks (või kahjuks?) on mul olemas kontrollmehhanism, kes seljas elab ja korrutab, et mida kõike on vaja teha seal ülikoolis. Ma vist ise laiskusest vahepeal jätaksin asju rohkem unarusse ja siis jonnikisin lõpus. Kumb on õigem üldse, kas venitada viimase hetkeni või teha võimalikult ruttu kõik ära? Sisuliselt ju jääb vaba aega sama palju, ühel puhul enne, teisel pärast...

Aga ka minu lõputööst. Oleme pidanud esimese poolaastaga enam-vähem saama paika oma mõtte/idee/teema ja minu plaan on (üllatus-üllatus!) uurida judokaid. Kavatsen testida judosportlasi ja sealt siis järeldama hakata. Loomulikult on kõik veel täpselt paika panemata, aga juhendajaga on juba kontakt hea, suhtleme tihedalt, nii et küll saab see akadeemiline pool ka paika. Praktilises osas aga toimuvad siis erinevad mõõtmised ühe hooaja vältel, et selgitada välja keha kompositsiooni ja igasugu parameetrite muutumist vastavalt treeningtsüklile (vt pildilt üht näidist). Seda siis lühidalt ja labaselt minu töö kohta... Esimesed mõõtmised aga juba tehtud mõne osalejaga.
DXA masinaga kehakompositsiooni mõõtmine
Vot nii palju õppimisest. Töö käib, teeme ära ja saame targaks. Usun, et see on oluline ka treenerina ja õpetajana - ainult praktiline töö tegemine ikka päris kõike ei anna ja võiks ju olla, et iga lastega (inimestega) tegelev spetsialist on siiski kõrgelt haritud. Eks hoian kursis, kuidas järgmised semestrid kulgevad... One down, three to go!

Sunday 22 January 2017

Eestikatest ja edasisest

Eile, 21. jaanuaril saavutasin oma 11. Eesti meistritiitli, ka klubide arvestuses tuli Tartu DO karikale, nii et sellegi võitsime. Lisaks võistelnud klubikaaslastele on DO klubi teele saatnud mitmei kohtunikkegi, nii et minu põlvkond on küll olnud DO-s viljakas.

Tartu DO medalistid ja Andres Põhjala
Kahjuks peab tõdema, et konkurents jääb järjest kesisemaks kogu võistlusel erinevates kaalukategooriates. Ehk on tegemist põlvkondade vahetusega ja võib loota, et mõne aja pärast on jälle rahvast palju. Minu lapsepõlve sats on juba vanad ja siis on punt noori, kes veel väga vastu ei saa, aga mingi vahepealne vanus on nagu puudu. Eks siin peame treeneritena kõvasti tööd tegema, et kaugemas tulevikus ikka oleks meil vapraid judokaid matile saata.

Võistluspäev oli sel aastal esimest korda korraldatud nii, et hommikul olid A-klassi võistlused ja siis umbes kella 15 ajal algas täiskasvanute võistlus. Mulle see muidugi väga meeldis, sest ma ei pidanud pühapäeval võistlema ja kohe hommikul siis tööle minema järgmisel päeval. Selle asemel sain rahumeeli laupäeval kodus ärgata, süüa ja mõnuleda niisama, alles siis võistluspaika minna ja umbes kella 19 ajal lõppes võistluspäev.
Siiski peab nentima, et minu jaoks oli võistluste osa üpris veniv, sest nagu tavaliselt jäetakse minu matš viimaseks, mis tähendab, et esimene ja viimase vahel on mitmed tunnid ja keha jaoks on see jahtumine-soojenemine-jahtumine-soojenemine ja nii löövad kõik vanad vigastused välja ja keha väsib märksa rohkem, kui sedasi, et saaksin teha väiksemate pausidega järjest. Nii see aga on alati olnud ja pole midagi teha. Suuresti on põhjuseks ka see, et meedia tuleb tavaliselt lõpupoole. Meediaga seoses, siin on link eilse intervjuuga AK-le: http://sport.err.ee/v/judo/2cae3269-e8ca-416f-a632-1e7aafa1f588/mettis-on-tanavuseks-hooajaks-seadnud-kolm-suuremat-eesmarki

Väga tore oli näha, et minu trenni poistest oli kohal Kaspar publikus ja Samuel. Viimase vend ka võistles. Oli teisigi noori judolapsi vaatamas, mida on tervitatav näha ja eriti vahva on, kui mõni pisike tuleb kätt suruma ja õnne soovima. Kodune kasvatus/judokasvatus on hea töö teinud.

Võitjana sain Salvesti kotikese koos nelja kastmega, millest juba ka kahte mekkisin - üks parem kui teine. Lisaks muidugi diplom ja medal ning Autoga Vanni kinkekaart, nii et auto saab tiitli puhul läikima löödud.

Üks suur pluss kogu selle võistluspäeva juures on see, et näeb palju tuttavaid, kellega paraku enam igapäevaselt kokku ei puutu, saab võistlusmelu vahel muljetada ja see on alati meeldiv.

Mis siin ikka pikalt rääkida, järjekordne tiitel on taskus. Kindlasti ei ole elevus ja emotsioon võrreldav esimeste tiitlitega, aga uhke siiski tiitlit kaitsta.

Palju on küsitud, mis mu edasised plaanid seoses spordiga on ja nagu vaadatud intervjuust kuulda, siis eesmärgid on EM, Universiaad ja MM. Kuid mitte ainult. Mul on avanenud võimalus sõita natuke rohkem, kui need kolm võistlust ning plaanin seda ka kasutada, sest hinges on sportlane endiselt tegev ja ma väga tahan veel selles maailmas kaasa lüüa ja loodan ka mõne senise tulemuse ületada.

Seega on esimesel kvartalil paigas üks välisreis - sõidan veebruari algul nädalaks Belgiasse, kus toimub nii väike turniir kui ka laager.
Belgias toimuva turniiri plakat
Võtan osa mõlemast - seega on ukse ees kohe ka minu selle aasta esimene rahvusvaheline võistlus. Samuti loodan maailma konkurentidega koos head tehnilist vormi laduma hakata sealses laagris.
 Jaanuaris jäi iga-aastane Austria laager vahele seoses traumaga, kuid praeguseks on juba olukord märksa parem ning annab hästi maadelda küll.
Märtsikuus on seoses kodus perekeskis toimuva suurema muudatusega plaan jätta välisreisid vahele, teha kodus korralikku põhja, et aprillikuiseks EM-ks võimalikult hästi valmistuda.
Tõnäoliselt teen aprilli algul ka Ungaris kaasa laagri, et oleks ladusam suurvõistlusele minna. Ehk ka ühe turniiri kas Gruusias või Türgis enne EM-i. Sellest aga juba siis, kui teise kvartali plaanid on konkreetsemalt paigas.

Seega alates veebruarikuust olen jälle rohkem judolainel pärast mõningast pausi ja olen juba ootusärev. Minu facebooki lehe kaudu on võimalik jooksvalt ennast kursis hoida, kus olen, millega tegelen ja võistlustulemused saabuvad samuti sinna, nii et esimesena siis vaim valmis Belgia turniiriks.

Monday 16 January 2017

Elva Open - tublid Samuel ja Kaspar

Sel aastal mina tegelen küll alles valmistumisega võistlusteks ja pole kätt valgeks saanud, aga väiksed võitlejad on juba matil sahminud.

Nimelt toimus möödunud nädalalõpul XXIII judoturniir Elva Open, kus minu grupi lastest samuti võistlustules üks väike võitleja. Tubli kolmas koht ja uhke medal käes. Need esimesed medalid olid nii tähtsad, ma mäletan. See võistlusmoment ja võidurõõm tekitavad adrenaliini ja panevad veel rohkem tahtma. Üldse laste võistlused on väga head üritused, muidu maadleme oma grupi- või klubikaaslastega, aga võistlustel saab vastaseid ikka hoopis teisi, kellega pole harjunud, mis teeb ikka asja märksa keerukamas. Ja muidugi see võistlusmelu - lapsevanemad elavad kaasa, palju sagimist, kõik on põnev. Tunnistan, et minu jaoks on kogu võistlusmelu tüütu (pean silmas küll suurvõistlusi, sest Elva omadel ma ise enam ei võistle...), aga väga hästi mäletan, kui eriline tunne oli olla võistleja, mitte pealtvaataja väikse judopoisina.

Minu väike võitleja Samuel III koha poodiumil
Endiselt pean oma poisiks ka Kasparit, kes sel aastal küll treenib ühe teise DO treeneri juures, kus on rohkem temaealisi vastaseid. Muuseas see on minu treenerikarjääri üks kõige isetumaid ja raskemaid otsuseid olnud - saata oma "veteran" ära Egerti juurde treenima. Ma tegelikult oleksin väga tahtnud minna Kaspariga ikka lõpuni, kuni tema on juba suur mees, ja kes teab, ehk isegi rahvusvaheliselt võistleb, aga kahjuks tekkis grupimuutusega olukord, kus minu pundis on tublid treenijad Kasparist nooremad ja pole midagi teha, tema areng ei oleks täit potentsiaali saavutav. Ühisel maadluspäeval ja võistlustel ikka hoian pilgu peal tal ka ja endiselt meeldib mulle tema vanemategagi vestelda. Minu treenerikarjääri kõige pikemaajaline osaline ju praegustest lastest.
Kaspar sai sel võistlusel tubli teise koha, tal ka ei vea nende finaalmatšidega, Eesti MV-l sama lugu, nii napilt, aga teine. Mis tost, ongi arenguruumi ja seda magusam on see kõige kõrgem poodiumikoht, kui sinna kord astuda on aeg mõnel tähtsamal võistlusel.

Kaspar rohelise vööga

Fotosid võistlustelt leidsin siit: http://klient.kerafoto.ee/xxiiijudoturniirelvaopen/

Friday 13 January 2017

Spordist, tööst ja õppimisest

Kes vähegi on kursis minu tegemistega, teab ka seda, et tegutsen mitmel rindel. Mõneti on see hea - igavust tunda sisuliselt ei ole võimalik. Samas on aga selline pidev killustamine üpris väsitav ja vahepeal tunnen küll, kuidas mõni valdkond teise all kannatab või sootuks kõik nad.

Alustades mulle kõige südamelähedasemast ja pikaajalisemast tegevusest, siis judoga tegelemine on olnud minu elu osa juba ligi 20 aastat. Eks sellest tulenevalt ole ka kõik need ülejäänud tegevused alguse saanud... Pärast Rio kvalifikatsiooni lõppnimekirja võtsin aja maha rahvusvahelisel tasandil, mis tähendab, et välislaagrites või -võistlustel ei ole ma nüüd juba umbes pool aastat käinud, mis on ühtlasi pikim paus alates sellest, kui ma võistlema hakkasin ehk siis umbes 2006. aastast alates ei ole nii pikka võistluspausi olnud. Eestis vahepeal sai neid nö külavõistlusi tehtud, näiteks tudengi meistrivõistlused, mis võivad ju mulle medali juurde anda, aga kui paljud vähegi judoga kursis olevad inimesed arvavad Eestis, et keegi teine selle kulla selliselt võistluselt võtaks... See tähendab, et tõsiseltvõetavat judot ma ei ole teinud enda kohta nüüd väga pikalt. Loomulikult on raske kodus treenida just matil, kus vastaseid minu kaalus üldse ei ole ja teisigi heal tasemel tegijaid on väga vähe. Selline olukord viis mu sügise hakul korvpalli juurde, kus Tartu Terminali meeskonnas oma panust andsin ja olen selle otsusega väga rahul, kuna tundsin tõesti, kuidas vorm ja enesetunne arenesi hoopis teisel viisil kui judotreeningutel. Sellised vahepausid nö võõra spordialaga peaksid olema kõigile sportlastele soovituslikud, annab hoopis teise perspektiivi ja arendab hoopis teisel moel. Tänaseks ma küll olen jällegi korvpallist eemal, et sukelduda tõsisemalt uuesti judomaailma, sest nagu mu isa juba ammuseid aegu tagasi on öelnud, siis mitme spordijumala teenimine pikas perspektiivis kasu ei too...
Sellest kalendriaastast on aga plaan uuesti hakata vaatama rahvusvaheliste tegevuste poole ja esimene välislaager ning võistluski juba kalendris kirjas ja piletid broneeritud. Seega, veebruarist olen jälle tõsisema spordi lainel. Mida, kuhu ja kuidas püüelda juba täpsemalt siis, kui aeg küps, aga veebruari algul võib juba pöidlaid hoida küll. Muidugi enne veel on vaja jaanuari lõpus Eesti MV-l asjalik olla.
Tudengite MV 2016
Töö teema on minu ümber pidevalt keerelnud seoses sellega, et kuidas leida aega töö ja spordi vahele. Küll siis kurjad keeled ütlevad, et paljud inimesed käivad mitmes kohas tööl ja ei virise ja olgem ausad, ega ma ka suurem asi viriseja pole. On nii, siis on, aga kui üks töö, mis võtab suure osa päevast, pidades silmas päris spordi tegemist, sisse ei too, siis pole see ilmselt ka päris selline töö, mida need suur osa inimesi teevad. No see selleks, olla koolis õpetaja ja klassijuhataja, samal ajal pürgida maailma 30 parima sekka, on täiesti reaalne nagu eelmisest hooajast näha oli. Küll aga olla maailma parima kümne seas juba veidi keerulisem ning eks näitas seda ka kvalifikatsiooni lõpp, kus Riosse pääsemisest jäi nii vähe puudu ja neid "olekseid" seal kõrval oli jällegi nii palju. Suvi oli emotsionaalselt kindlasti väga raske, ei ole lihtne leppida millegagi, mille poole oled püüelnud pikka aega ja siis nii napilt ilma jääda oma eesmärgi saavutamisest. Öeldakse ju, et neljas koht see kõige õudsem, oleks neljakümne neljas, siis poleks vast midagi nii kibe see kaotus, aga nii napilt... Mis sa vana asja ikka taga nutad, pea püsti ja edasi. Palju küsitakse, kas teen Tokyo tsükli kaasa ja ma ausalt veel ei tea. Vaatan aasta kaupa ja pikemalt ei taha ette mõelda, sest neid asjaolusid, millest kõik sõltub, on nii palju. Teen aasta 2017 kaasa kõigepealt ja siis vaatan edasi.

Tulles aga töö juurde tagasi, siis sedagi teen mitmel rindel - tegutsen koolis õpetajana, aga samas ka klubis treenerina. Minu jaoks kindlasti on raskem koolitöö, kuna HEV õpilastega ei käi asjad päris nii nagu keskmine kehalise kasvatuse õpetaja kusklt tavagümnaasiumist arvata võiks, aga eks need aastad seal ole andnud mulle korraliku baasi õpetajatööks ja sellega olen ma väga rahul. Nüüd olen teist aastat ka klassijuhataja, sel aastal 8. klass, nii et juba suured poisid, nendega saab asju inimese kombel arutada ja see mulle meeldib.
Jõulueelne aktus koolis

Treeneritöö on minu jaoks märksa lihtsam, sest seda olen ma kauem teinud ja tegemist on siiski minu enda erialaga ja eks trenni tulevad lapsed ju tahavad trenni teha, aga mitte päris kõik koolis käivad lapsed taha koolis käia... Treeningud toimuvad Tartu Descartesi Kooli ilusas matisaalis, punt on päris korralik ja ma väga loodan, et ühel hetkel on minul ka oma grupp kasvanud suureks nagu minu treeneri jaoks mina ja mu eakaaslased on, kellega samamoodi nubludena alustasime. Treeneri adrenaliin võistlusel on mõnikord sama tugev kui endal sportlasena...
Foto: Aldo Luud
Lõpetuseks siis minu kolmas kohustuste valdkond sellest sügisest - Tartu Ülikool. Astusin magistriõppesse sisse, omandan spordijuhi erialal kraadi ja kõige kõrvalt ei ole see teps mitte nii väga lihtne. Õnneks on küll tegemist õppekavaga, mille loengud toimuvad reedest pühapäevani, mis tähendab, et nädala sees tööl käia on samuti võimalik, kuid see tähendab omakorda minu jaoks üpris tihedat nädalakava. Esimene semester on omadega otsas ja tagant järele mõeldes oli õige otsus teha 30 nõutud punkti asemel 35 - alguses rohkem, lõpus motivatsioon nagunii langeb. Kevadelgi kavatsen võtta veidi rohkem kui vaja, et siis järgmine õppeaasta oleks 120-st vajalikust punktist võimalikult vähe puudu, kuna puhuma on hakkamas uued tuuled ja järgmine õppeaasta ilmselt tahan ma võimalikult vähe kooliasjadega tegeleda, energia on ilmselt mujale minemas...
KKT MA 1. aasta tudengid, 2016

Nädalakava üldiselt näebki välja selline, et koolis olen tööl kolmel päeval, sealt otse lastele trenni andma ja siis kohe oma trenni. Koju jõuan siis enne kella üheksat õhtul, söön ja olgem ausad, ega töönädalal rohkemaks jaksu naljalt ole, nii et üpris kiirelt magama ka. Neljapäeviti saan siis käia hommikul trennis, lastele trenni anda ja siis oma trenni minna. Reedest pühapäevani ülikooli nädalalõpul on aga päev kella 9-19ni sisustatud. Vahepeal imestan ise ka, et kuidas mul kodus siin oli aega natuke arvutiga mängida... aga eks jõulude puhul oligi eriplaan ja traditsiooniline arvutimängu hooaeg, kuidagi peab kodus ka ju ühiselt aega veetma... Nüüd jaanuarist aga uue hooga edasi, ehkki veebruarist on oodata väikseid muutusi kavasse. Eks sellest juba siis, kui asjad kindlad on...

Igal juhul, kes teeb, see jõuab, paistab olevat päris õige vanasõna...

Saturday 7 January 2017

Treenerite talveseminar

Tartu DO klubi on vanimaid ja suurimaid judoklubisid Eestis ning on uhke olla osa sellest tiimist, kes selles klubis tegutseb. Oleme aastaid üksteist tundnud, nii mõnegi tänase treeneriga juba lapsena koos treeninud ise samas klubis. Tore on tõdeda, et aeg-ajalt võtame ette ühiseid tegemisi treenerite-keskis ja eks nii jagame ka häid nippe, rõõme ja muresid, mis trenni andmistega kerkivad.

Täna veetsime aega üpris uues V Spaas, mis asub Tartu Kvartali keskuses. Lõõgastusime ühiselt saunades ja basseinides ning lõpuks einestasime ka sealses restoranis.

Loomulikult on omade inimestega alati meeldiv aega veeta ja ühistel teemadel arutleda. Olgem ausad, see seltskond võiks spordist ja judost tunde või ka päevi järjest rääkida ning just see ongi tore nendel ühistel ajaveermistel - kõik nad saavad aru ja on ise sama agaralt teemaga end kursis hoidmas.

Mõne sõnaga aga ka V spaast. Asukoht loomulikult on mugav, Tartu kesklinn ikkagi. Samas on Tartu nõnda väike, et väga ei ole vahet, kuhu täpselt minna ja isiklikult mulle meeldib asukohalt näiteks Aura rohkem. Veekeskus ja spaa pole muidugi päris sama, aga no olgu. Kindlasti on tegemist uhke ja rohke spaaga, kõik on meeldiv, miski ei häiri, ometigi teist korda niipea sinna ei läheks, vaid külastaks paremal meelel siis juba mõnd muud spaad. Ärge teie laske end aga heidutada, kõik uus on põnev ja tasub proovida ning ehk leiate oma lemmiku ja tahate kohe veel ja veel minna.

Spaa hotelli restorani osas pean nentima, et sinna on soov uuesti tagasi minna veel väiksem ja no olgem ausad, see on kindlasti seotud minu toitumisharjumustega. Nimelt tunde saunatanud ja basseinitanud raskekaallane ei saa kindlasti peenutsejate restoranis kõhtu täis. Liha siiski oli maitsev, aga eelroog-pearoog-magustoit minu kõhtu sel viisil ei täitnud, et oleksin rahule jäänud ja saaksin seda soovitada ka headele kaaslastele. Tartus külluses toitlustuskohti, mis esteetilised, maitsvaid toite pakkuvad ja kõhtugi täitvad. Millalgi peaksin ilmselt võtma käsile ja rääkima natuke toitumisest ja oma lemmikutest ka, aga aasta on alles alguses, küll jõuan.

Kokkuvõtvalt peab nentima, et spaa- ja restoranikogemus ei olnud midagi märkimisväärset, kuid hea seltskond muutis tänase laupäeva meeleolukaks ja meeldivaks.
Tartu DO treenerid spaas
Spaa muidugi meenutas mulle, et pole ammu saanud ka sportmassaaži, mis ühele spordipoisile on kindlasti taastumist toetav, nii et tuleb seegi ette võtta.

Esmaspäeval saavad treenerid juba oma treening-gruppides katsetada omavahel jagatud mõtteid ja nippe, nii et uus aasta on alanud igal juhul kasulikult.

Friday 6 January 2017

Uuel aastal uue hooga

Aasta on alanud, lastel trennid käivad, mul endal juba ka kogu pühadeperioodi vältel. Võistlusi on tulemas nii minule kui ka trennilastele. Jaanuar on tähtis kuu - ikkagi Eesti meistrivõistlused tulemas, seda küll veidi vanematele kui minu trenni lapsed on, nii et ootan hoopis endale kõiki kaasa elama. Sel aastal toimuvad võistlused laupäeval, 21. jaanuaril ja ikka A le Coq Spordihoones.

Punt, kellega Descartesis treenime on aga sel õppeaastal väga vahva saanud. Lastel on partnereid palju, mängulusti veel rohkem ja tehnilised oskused aina arenemas. Lotte oleks kindlasti uhke!


Olen põnevil uue aasta plaaniga alustama ja kindlasti on lapsedki rõõmsad, et saavad pärast pühi jälle koos matil möllata. Oma oskusi saavad nad proovile panna juba varsti, jaanuari lõpul A le Coq Spordihoones toimuval Kass Arturi karikasarja I etapil. Infot võistluse kohta leiab: http://samurai.ee/voistlused/kass-arturi-karikasari-judos/

Ikka tasub pilku peal hoida aeg-ajalt klubi koduleheküljel (www.do.ee), alaliidu omal (www.judo.ee) ja minu facebooki omalgi (www.facebook.com/Juhan.Mettis) ning püüan sel aastal agaramalt ka kirjutada oma mõtteid spordist ja elust, mis sellega kaasneb.

PS! Kõigile õpilastele soovin edukat uut poolaastat, sest olen taaskord ise õppimise lainel ja just sooritanud edukalt magistriõpingute esimese sessi esimese eksami. Spordipedagoogika läbitud, nii et kõik on kontrolli all!

Sportlikkust ja eesmärkide täitmist alanud aastaks!