Reisimisest

Sõidan märtsi viimasel päeval Gruusiasse Tbilisi Grand Prix-le ja sealt otse edasi Tata laagrisse, viimane reis enne seda oli veebruari esimeses pooles. Võtsin beebi esimese kuu vabaks ehk tegin  kodus kaks korda päevas trenni, aga kuskile kaugemale ei sõitnud, aga nüüd on aeg käia ka kaugemal sportimas.

Tbilisi GrandPrix-le juba järgmisel nädalal

Reisi eel räägin natuke üldse sellest spordi-reisimisest, kuna inimesed, kes ise otse sellega kokku puutunud pole, ilmselt päris täpselt ei kujuta seda asja ette. Võin küll lugeda ette suurema osa Euroopa riike, kus ma käinud olen, aga mitmes neist olen ma reaalselt käinud, st näinud enamat kui spordihall ja hotellituba...

Oma esimese täiskasvanute koondise välisreisi tegin aastal 2009 või 2010 Tokyosse, kus oli Grand Slam ning sellest ajast edasi olen pidevalt mööda ilma sõitnud. Suurem osa reise on küll Euroopa-sisesed, aga olen käinud Aasias lisaks Jaapanile veel ka Koreas, Tais ja Kasakhstanis ning sel suvel on kavas sõita Taipeisse. Minu vaieldamatu lemmik on siiski Tokyo, sealt see kõik ju alguse on saanud ja judokultuur on tõesti imestusväärne seal. Ja mitte ainult judokultuur, Jaapan on üldse väga sümpaatne koht ja ma väga loodan sinna veel minna ning seda nii judoga seoses, kuid heal meelel sõidaksin sinna ka turistina. Sel aastal on detsembris seal Grand Slam, nii et ehk isegi õnnestub juba selle aastanumbri sees ära käia, eks näis. Jaapanis olen ma ühe korra käinud ja too kord oli ebatavaline selles osas, et meil õnnestus ka palju ringi vaadata. Baruto tegi meile linna peal ekskursiooni, mis oli omaette elamus. Ehk on ka see üks põhjus, miks just Jaapan nii kustumatu ja meeldiva mälestuse on jätnud, et seal ma tõesti sain lisaks trennidele ka ringi käia.

Aafrikas olen käinud ainult Tuneesias, kus me küll ringi käia ei saanud, mistõttu sisuliselt ei tea ma paigast midagi ja mingit tagasi igatsemise tunnet pole olnud. Aafrika ei tekita minus suuremaid emotsioone. Küll aga pole ma pädev palju sellest rääkima, kuna ma seal olen küll põhiliselt lennujaam-hotell-spordihall trajektooril liikunud ning need on ju ülemaailma kõik üpris sarnased.

Lõuna-Ameerikas olen ma käinud Argentiinas ja Peruus ning ka need jätsid mulle meeldiva mulje ja ma heal meelel kogeksin neid kohti uuesti. Siiani kahetsen, et ei võtnud aega ja Machu Picchule ei läinud, aga võistlusreisidel on üpris keeruline neid käike korraldada.

Ja siis veel Austraalia, ka seal käisin ja sealne käik oli ka seesugune, et saime ringi veidi rohkem käia ja see on koht, kus ma ka elada võiks. Tõesti nautisin Sydney linna, sealseid vaateid, olustikku ja inimeste sõbralikkust ja kliimat.

Grishaga Sydneys

Seega minu top viis linna judoreisidelt on: Tokyo, Bangkok, Syndey, Buenos Aires, Lima. Seega olen pigem Euroopa-väliste linnade kutt.

Kui nüüd rääkida, milline tavapärane reis siiski välja näeb, on see nii, et meeletult pikad reisid, sest tihti on kahe lennu vahel väga pikad pausid lennujaamades, kuna nii on piletid soodsamad. Ka lennuajad on tihti ebameeldivalt varased või hilised, mugavaid lende just tihti ei valita. Edasi pikk ootamine lennujaamas, kuni tuleb kohalik esindaja vastu, et viia meid hotelli, sealne jagelemine, et saada tuba ja siis juba ongi esimese treeningu aeg. Siis söömine ja magamine. Päevas on kaks intensiivset trenni, nende vahel söömine ja olgem ausad, suuresti muuks aega ei jää, sest hetke tahaks lihtsalt istuda või pikutada enne, kui vaja jälle järgmisesse trenni sättima hakata. Lisaks korraldatud kahele treeningule on tihti ka hommikul miski lisatreening, näiteks jooks.
Võite arvata, et linna vaatamine on pigem harv juhus ja just kaugemate reiside puhul võimalik, kuna siis on aklimatiseerumisele veidi rohkem aega arvestatud ning jääb ka natuke rohkem aega linna vaadata. Euroopas on tihti nii kiirelt sinna ja tagasi kui võimalik.

Kuni möödunud aastani ei olnud ma kordagi judovabal reisil käinud, nii et otsustasime, et enne perelisa tuleb vaadata mõni koht üle ka veidi teisel moel. Seega käisime Horvaatias ja ka Californias maailma vaatamas turistina ning ma jäin väga rahule! Uskumatu, kui põnev on reisida, kui saad käia ja näha kauneid ja huvitavaid kohti! Kavatsen seda veel kunagi teha...

Ei saa judost üle ega ümber, ka puhkusel Horvaatias jäi judokass teele...

Imeline Krk Rahvuspark

NBA mäng Los Angeleses

Los Angelesest San Fransiscosse

Järgmine reis on nüüd teistmoodi kui kõik senised, nimelt on see esimene, kui ma pean pisikese võitleja koju jätma pea kaheks nädalaks ja arvestades, kui kiiresti ta kasvab (esimese kuuga 7 cm!), siis tagasi jõudes äkki jookseb juba. Minu jaoks uus kogemus, olen natuke ka põnevil, milline see tunne on, kui jätad oma senise vigeima ipponi maha ja ise rändad teisele poole ilma. Kas koduigatsus on suurem või naudin hoopis seda, et hommikune mähkmevahetus ei ole minu õlul...

Reisikindlustus/ tervisekindlustus

Kuulun koondisesse alates 2009. aastast ja sellest ajast ka rahvusvahelisel tasemel võistlen, mis tähendab üpris palju välisreise. Viimaste aastate kohta tean lausa täpset statistikat, näiteks 2015. aastal viibisin välismaal 136 päeva ja 2016. aasta esimesel poolaastal 82 päeva. Tuleb tunnistada, et see on päris suur hulk päevi olla turvalisest kodust eemal.

Ka minul on välismaal olnud tõsiseid haigestumisi, mis ei võimalda muud kui voodis lamamist. Samuti olen saanud välisvõistlusel trauma, mis lõppes operatsiooniga. Seega võin oma kogemuse põhjal väita, et tegemist on spordialaga, kus paraku esineb ka tõsiseid tagajärgi tervisele ning tervisekindlustus on esmaoluline.

Eestis olen samuti üle elanud seoses spordiga vigastusi, mille puhul on arstid isegi pead vangutanud selles osas, kas üldse kunagi uuesti tatamile astuda saan. Näiteks on mul olnud mitu lõikust võistlustelt saadud trauma tõttu õlgadele. See, et need lõikused tehti koduses Eestis, on halva õnnetuse puhul siiski märksa parem variant kui oleks välismaa. Juhul, kui ikka Eestis tervisekindlustus olemas on. Minul praegu on, aga mitte tänu spordile. Hetkel olen kindlustatud, kuna olen taas tudeng, aga need päris sportlased, kes koolis ei käi ja tööl ei käi - judos küll ei ole süsteemi, mis nende tervise kindlustaks, ehk mõnes teises alaliidus on teisiti, ei tea. Küll aga arvan, et täiskohaga sportlane ei peaks ise sellepärast muretsema, vaid saama riigi/ alaliidu/ EOK või mõne muu süsteemi poolt tervisekindlustuse kohustuslikuks korras... nagu tööandja peab kindlustama töötajaid.

Siit aga postituse sisulise teema juurde. Judo on spordiala, kus vigastuste teke ei ole väga harv, seejuures on täiesti reaalsed väga tõsised traumad, mida ka nii mõnigi kaassportlane on omal nahal üle elanud. Kuna me reisime palju, välislaagrid ja -võistlused on samuti võimalikud riskikohad, siis olen viimastel aastatel ilmselt koduse surve tõttu rohkem selle peale mõelnud, et reisikindlustus on sportlasele hädavajalik.

Ilmselt jääks see mul endal ehk kahe silma vahele, nagu tõenäoliselt kõigil meie judokatel, kes välismaal käivad? Paljudel teist on reisikindlustus? Ma arvan, et väga vähestel kui üldse kellelgi ja need, kes on, siis ilmselt ikka koduse nõudluse tõttu. Reisikindlustus muidugi on nõme sõna, see kõlab nagu turist läheb Türgis turule, aga tegelikult on ju mõeldud tervise valdkonda ja samas äärmiselt oluline on ka pagasikindlustus, kuna näiteks ilma isikliku kimonota ei lubataks mind võistlustele, mis tähendab, et kui minu pagas jõuab hiljem või ei jõuagi, on võistlusreis kasutu olnud ehk mul pole võimalik võistelda. Paraku on võistlusriietusel sellised normid, et ka kelletki teiselt matšide ajal laenata ei ole kimonot võimalik. Rääkimata sellest, et kimono ei ole just kõige odavam riideese ja uute võistluskimonode ostmine oleks päris arvestatav kulu.

Seega on reisikindlustusel minu arvates kaks väga olulist eesmärk - tervis ja pagas. Seejuures peab kindlasti jälgima, et kindlustust tehes oleks kaetud võistlustraumad ehk et tegemist oleks spordi-valdkonna kindlustusega. Loomulikult võiks ka reisi ärajäämine olla kindlustatud, nt puhuks kui juhtub vahetult enne reisi mingi trauma kodus, mis ei võimalda sõita, saaks vähemalt mingi osa kulutatud summast tagasi. Selliseid olukordi tuleb spordimaailmas kindlasti ette. Mind sportlasena loomulikut huvitab rohkem tervis ja minu isiklikud asjad kohvris, kuna reisi eest tasub siiski minu puhul spordiklubi.

Ma arvan, et see peaks olema reguleeritud ilmselt alaliidu poolt, kes peaks tagama selle, et kõik meie sportlased on kaitstud vähemalt tervise osas. Tasugu selle eest siis ise või nõudki spordiklubidelt, aga (noor)sportlane peaks olema teatava kaitsega ning piinlik ja kurb on, et see on valdkond, mis ei ole alaiidu poolt praegu mingilgi moel reguleeritud. Ma arvan, et see võiks olla vähemalt üks asi, millega alaliit tegeleks oma koondise sportlaste puhul (koondise all pean seejuures silmas kõiki neid, keda alaliit rahvusvaheliselt võistlema lubab).

Jutu lõpuks - minu reisikindlustus algab järgmisest välisreisist, kuhu lähen, st alates 1. aprillist 2017 ja kehtib ühe aasta. Vahepeal ei olnud see mulle vajalik, kuna välismaal ma ei käinud pikka aega, kuid nüüd on jälle vajalik see ära vormistada. Mina kindlustan ennast oma-algatuslikult, aga arvan, et see peaks olema välislaagri või -võistluse eelduseks reguleerituna alaliidust. Õnneks on minu klubi ja treener päri sellega, et kindlustus on vajalik.

Seejuures ei ole tegemist kalli üritusega arvestades, et me räägime inimese tervisest. Aastane kindlustus, mis katab peaaegu kogu maailma (st va USA, Kanada, Austraalia) terveks aastaks (sh pagasi hilinemise/kadumise), st kõik välisreisid, mis ma aasta vältel teen, maksab alla 90 euro. Kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et ma olin ühel aastal 136 päeva ära, teeb see umbes 60 eurosenti reisipäevas (või 20 eurosenti päevas)... Sellise summa päevas võiks ju alaliit toetuseks leida oma sportlastele?
Kindlasti on see mõttekoht alaliidu üldkogule, kuna uus alaliidu president valitakse lähiajal, ja see võiks olla valdkond, mida kandidaadid võiksid käsitleda.