Ka minul on välismaal olnud tõsiseid haigestumisi, mis ei võimalda muud kui voodis lamamist. Samuti olen saanud välisvõistlusel trauma, mis lõppes operatsiooniga. Seega võin oma kogemuse põhjal väita, et tegemist on spordialaga, kus paraku esineb ka tõsiseid tagajärgi tervisele ning tervisekindlustus on esmaoluline.
Eestis olen samuti üle elanud seoses spordiga vigastusi, mille puhul on arstid isegi pead vangutanud selles osas, kas üldse kunagi uuesti tatamile astuda saan. Näiteks on mul olnud mitu lõikust võistlustelt saadud trauma tõttu õlgadele. See, et need lõikused tehti koduses Eestis, on halva õnnetuse puhul siiski märksa parem variant kui oleks välismaa. Juhul, kui ikka Eestis tervisekindlustus olemas on. Minul praegu on, aga mitte tänu spordile. Hetkel olen kindlustatud, kuna olen taas tudeng, aga need päris sportlased, kes koolis ei käi ja tööl ei käi - judos küll ei ole süsteemi, mis nende tervise kindlustaks, ehk mõnes teises alaliidus on teisiti, ei tea. Küll aga arvan, et täiskohaga sportlane ei peaks ise sellepärast muretsema, vaid saama riigi/ alaliidu/ EOK või mõne muu süsteemi poolt tervisekindlustuse kohustuslikuks korras... nagu tööandja peab kindlustama töötajaid.
Siit aga postituse sisulise teema juurde. Judo on spordiala, kus vigastuste teke ei ole väga harv, seejuures on täiesti reaalsed väga tõsised traumad, mida ka nii mõnigi kaassportlane on omal nahal üle elanud. Kuna me reisime palju, välislaagrid ja -võistlused on samuti võimalikud riskikohad, siis olen viimastel aastatel ilmselt koduse surve tõttu rohkem selle peale mõelnud, et reisikindlustus on sportlasele hädavajalik.
Ilmselt jääks see mul endal ehk kahe silma vahele, nagu tõenäoliselt kõigil meie judokatel, kes välismaal käivad? Paljudel teist on reisikindlustus? Ma arvan, et väga vähestel kui üldse kellelgi ja need, kes on, siis ilmselt ikka koduse nõudluse tõttu. Reisikindlustus muidugi on nõme sõna, see kõlab nagu turist läheb Türgis turule, aga tegelikult on ju mõeldud tervise valdkonda ja samas äärmiselt oluline on ka pagasikindlustus, kuna näiteks ilma isikliku kimonota ei lubataks mind võistlustele, mis tähendab, et kui minu pagas jõuab hiljem või ei jõuagi, on võistlusreis kasutu olnud ehk mul pole võimalik võistelda. Paraku on võistlusriietusel sellised normid, et ka kelletki teiselt matšide ajal laenata ei ole kimonot võimalik. Rääkimata sellest, et kimono ei ole just kõige odavam riideese ja uute võistluskimonode ostmine oleks päris arvestatav kulu.
Seega on reisikindlustusel minu arvates kaks väga olulist eesmärk - tervis ja pagas. Seejuures peab kindlasti jälgima, et kindlustust tehes oleks kaetud võistlustraumad ehk et tegemist oleks spordi-valdkonna kindlustusega. Loomulikult võiks ka reisi ärajäämine olla kindlustatud, nt puhuks kui juhtub vahetult enne reisi mingi trauma kodus, mis ei võimalda sõita, saaks vähemalt mingi osa kulutatud summast tagasi. Selliseid olukordi tuleb spordimaailmas kindlasti ette. Mind sportlasena loomulikut huvitab rohkem tervis ja minu isiklikud asjad kohvris, kuna reisi eest tasub siiski minu puhul spordiklubi.
Ma arvan, et see peaks olema reguleeritud ilmselt alaliidu poolt, kes peaks tagama selle, et kõik meie sportlased on kaitstud vähemalt tervise osas. Tasugu selle eest siis ise või nõudki spordiklubidelt, aga (noor)sportlane peaks olema teatava kaitsega ning piinlik ja kurb on, et see on valdkond, mis ei ole alaiidu poolt praegu mingilgi moel reguleeritud. Ma arvan, et see võiks olla vähemalt üks asi, millega alaliit tegeleks oma koondise sportlaste puhul (koondise all pean seejuures silmas kõiki neid, keda alaliit rahvusvaheliselt võistlema lubab).
Jutu lõpuks - minu reisikindlustus algab järgmisest välisreisist, kuhu lähen, st alates 1. aprillist 2017 ja kehtib ühe aasta. Vahepeal ei olnud see mulle vajalik, kuna välismaal ma ei käinud pikka aega, kuid nüüd on jälle vajalik see ära vormistada. Mina kindlustan ennast oma-algatuslikult, aga arvan, et see peaks olema välislaagri või -võistluse eelduseks reguleerituna alaliidust. Õnneks on minu klubi ja treener päri sellega, et kindlustus on vajalik.
Seejuures ei ole tegemist kalli üritusega arvestades, et me räägime inimese tervisest. Aastane kindlustus, mis katab peaaegu kogu maailma (st va USA, Kanada, Austraalia) terveks aastaks (sh pagasi hilinemise/kadumise), st kõik välisreisid, mis ma aasta vältel teen, maksab alla 90 euro. Kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et ma olin ühel aastal 136 päeva ära, teeb see umbes 60 eurosenti reisipäevas (või 20 eurosenti päevas)... Sellise summa päevas võiks ju alaliit toetuseks leida oma sportlastele?
Kindlasti on see mõttekoht alaliidu üldkogule, kuna uus alaliidu president valitakse lähiajal, ja see võiks olla valdkond, mida kandidaadid võiksid käsitleda.
No comments:
Post a Comment