Reisimisest

Sõidan märtsi viimasel päeval Gruusiasse Tbilisi Grand Prix-le ja sealt otse edasi Tata laagrisse, viimane reis enne seda oli veebruari esimeses pooles. Võtsin beebi esimese kuu vabaks ehk tegin  kodus kaks korda päevas trenni, aga kuskile kaugemale ei sõitnud, aga nüüd on aeg käia ka kaugemal sportimas.

Tbilisi GrandPrix-le juba järgmisel nädalal

Reisi eel räägin natuke üldse sellest spordi-reisimisest, kuna inimesed, kes ise otse sellega kokku puutunud pole, ilmselt päris täpselt ei kujuta seda asja ette. Võin küll lugeda ette suurema osa Euroopa riike, kus ma käinud olen, aga mitmes neist olen ma reaalselt käinud, st näinud enamat kui spordihall ja hotellituba...

Oma esimese täiskasvanute koondise välisreisi tegin aastal 2009 või 2010 Tokyosse, kus oli Grand Slam ning sellest ajast edasi olen pidevalt mööda ilma sõitnud. Suurem osa reise on küll Euroopa-sisesed, aga olen käinud Aasias lisaks Jaapanile veel ka Koreas, Tais ja Kasakhstanis ning sel suvel on kavas sõita Taipeisse. Minu vaieldamatu lemmik on siiski Tokyo, sealt see kõik ju alguse on saanud ja judokultuur on tõesti imestusväärne seal. Ja mitte ainult judokultuur, Jaapan on üldse väga sümpaatne koht ja ma väga loodan sinna veel minna ning seda nii judoga seoses, kuid heal meelel sõidaksin sinna ka turistina. Sel aastal on detsembris seal Grand Slam, nii et ehk isegi õnnestub juba selle aastanumbri sees ära käia, eks näis. Jaapanis olen ma ühe korra käinud ja too kord oli ebatavaline selles osas, et meil õnnestus ka palju ringi vaadata. Baruto tegi meile linna peal ekskursiooni, mis oli omaette elamus. Ehk on ka see üks põhjus, miks just Jaapan nii kustumatu ja meeldiva mälestuse on jätnud, et seal ma tõesti sain lisaks trennidele ka ringi käia.

Aafrikas olen käinud ainult Tuneesias, kus me küll ringi käia ei saanud, mistõttu sisuliselt ei tea ma paigast midagi ja mingit tagasi igatsemise tunnet pole olnud. Aafrika ei tekita minus suuremaid emotsioone. Küll aga pole ma pädev palju sellest rääkima, kuna ma seal olen küll põhiliselt lennujaam-hotell-spordihall trajektooril liikunud ning need on ju ülemaailma kõik üpris sarnased.

Lõuna-Ameerikas olen ma käinud Argentiinas ja Peruus ning ka need jätsid mulle meeldiva mulje ja ma heal meelel kogeksin neid kohti uuesti. Siiani kahetsen, et ei võtnud aega ja Machu Picchule ei läinud, aga võistlusreisidel on üpris keeruline neid käike korraldada.

Ja siis veel Austraalia, ka seal käisin ja sealne käik oli ka seesugune, et saime ringi veidi rohkem käia ja see on koht, kus ma ka elada võiks. Tõesti nautisin Sydney linna, sealseid vaateid, olustikku ja inimeste sõbralikkust ja kliimat.

Grishaga Sydneys

Seega minu top viis linna judoreisidelt on: Tokyo, Bangkok, Syndey, Buenos Aires, Lima. Seega olen pigem Euroopa-väliste linnade kutt.

Kui nüüd rääkida, milline tavapärane reis siiski välja näeb, on see nii, et meeletult pikad reisid, sest tihti on kahe lennu vahel väga pikad pausid lennujaamades, kuna nii on piletid soodsamad. Ka lennuajad on tihti ebameeldivalt varased või hilised, mugavaid lende just tihti ei valita. Edasi pikk ootamine lennujaamas, kuni tuleb kohalik esindaja vastu, et viia meid hotelli, sealne jagelemine, et saada tuba ja siis juba ongi esimese treeningu aeg. Siis söömine ja magamine. Päevas on kaks intensiivset trenni, nende vahel söömine ja olgem ausad, suuresti muuks aega ei jää, sest hetke tahaks lihtsalt istuda või pikutada enne, kui vaja jälle järgmisesse trenni sättima hakata. Lisaks korraldatud kahele treeningule on tihti ka hommikul miski lisatreening, näiteks jooks.
Võite arvata, et linna vaatamine on pigem harv juhus ja just kaugemate reiside puhul võimalik, kuna siis on aklimatiseerumisele veidi rohkem aega arvestatud ning jääb ka natuke rohkem aega linna vaadata. Euroopas on tihti nii kiirelt sinna ja tagasi kui võimalik.

Kuni möödunud aastani ei olnud ma kordagi judovabal reisil käinud, nii et otsustasime, et enne perelisa tuleb vaadata mõni koht üle ka veidi teisel moel. Seega käisime Horvaatias ja ka Californias maailma vaatamas turistina ning ma jäin väga rahule! Uskumatu, kui põnev on reisida, kui saad käia ja näha kauneid ja huvitavaid kohti! Kavatsen seda veel kunagi teha...

Ei saa judost üle ega ümber, ka puhkusel Horvaatias jäi judokass teele...

Imeline Krk Rahvuspark

NBA mäng Los Angeleses

Los Angelesest San Fransiscosse

Järgmine reis on nüüd teistmoodi kui kõik senised, nimelt on see esimene, kui ma pean pisikese võitleja koju jätma pea kaheks nädalaks ja arvestades, kui kiiresti ta kasvab (esimese kuuga 7 cm!), siis tagasi jõudes äkki jookseb juba. Minu jaoks uus kogemus, olen natuke ka põnevil, milline see tunne on, kui jätad oma senise vigeima ipponi maha ja ise rändad teisele poole ilma. Kas koduigatsus on suurem või naudin hoopis seda, et hommikune mähkmevahetus ei ole minu õlul...