Tšempionid

Nagu juba ühes postituses öeldud, oli järgmiseks sihiks C-klassi MV, mis sel aastal toimus eile, 29. aprillil Keilas (ps. kui tüütult kaugel see Tartust on!). Eelmisel aastal oli minu grupis ainult üks C-klassi õpilane, Kaspar, kes sai kergelt pettudes 2. koha. Sel aastal treenib ta nüüd Egerti juures, kus on rohkem tema kaalu-vanusega judolapsi, aga ma siiski hoian pilgu ta tegemistel peal ja elan kaasa. Endiselt meeldivad mulle ka vestlused ta vanematega, muhe perekond. Eks ikka esimesed õpilased jää südamelähedaseks. Sel aastal läks Kasparil gramm paremini ja ta võttis kulla ära. Nagu mina omal ajal C-klassi meistrikatel kullakogumisega alustasin...

Minu omadest läksid võistlustulle veel Samuel ja Minni, kellest esimene oli korralikult haige nädal enne võistlust, aga nagu talle kohane, siis tervise pärast trennist puudub ja võistlustel paugutab. Kass Arturil oli samuti, trenni varbaluu murru tõttu ei saanud, aga võistlusel teibitult kohal - võitleja poiss ja loomulikult tegi puhta töö. Meistrikatel siis auväärne kolmas koht. Küllap andis oma jälje vahetult põetud haigus ja sellepärast trennist puudumine, aga väga tubli, poiss maadles hästi.

Minni on mul samuti staar. Tema on üks neist õpilastest, keda iga treener tahab õpetada. Püüdlik ja võitleja hingega, pingutab ja tahab õppida. Mul on väga hea meel, et minu rühmas selliseid lapsi on, lausa lust sedasi tööd teha. Loomulikult tulevad nii ka tulemused ning Minni MV läks hõbeda-väärselt. Tubli töö jällegi. Seega sain ma täiskomplekti medaleid ja võib pika päevaga rahule jääda.

Samuel, Kaspar, Minni

Olen uhke, võistlus läks korda, kõik kolm maadlesid hästi ja nagu näha, siis ka edukalt! 

MV nädalal tutvustasin oma trennilastele ka oma päris isiklikku last lõpuks. Küsitud ta järgi ja tervitatud on, isegi värvitud muna saadeti pühade ajal, toredad lapsed, eks. Seega oligi viimane aeg viia ta trenni, enne kui beebist suur mees saab, sest kasvutempo on metsik... Kahe kuuga lisandunud 13 cm on väidetavalt keskmisest rohkem. Beebi tutvus mattidega, lapsed beebiga. Paluti kohe teda veel kaasa võtta, aga eks ta üks väike tähelepanu segaja ole - kõigil oli nii põnev, et pärast iga harjutust oli vaja titat vaadata. Samas oli kord kohe parem. Võta siis näpust, ehk peangi ta abitreeneriks vormistama...

Väsitav trenn

Kass Artur ja trennilapsed

Viimased lood on suuresti minu- ja/või tippspordi põhised rohkem olnud, nii et ongi viimane aeg panna kirja ka seda, millega mu trennlapsed tegelevad. Ei ole ma neidki unustanud, ikka toimetame, harjutame ja loomulikult ka võistleme.

Kass Arturi karikasari on nüüd läbi ja tuleb rahul olla. Medaleid kogusime kamba peale päris hulgim. Oli tublisid, kelle puhul oli võit vormistamise küsimus, oli üllatajaid. Karikaid saime lausa kolm kokku. Tänasel, kolmandal etapil oli kohe paar õpilast eriti tublid, olen uhke treener.

Karika sai ka Kaspar, keda endiselt salaja oma õpilaseks pean...

Tublid karikaomanikud Samuel ja Minni

Uhke karikavõitja Rebeka

Tubli Nora

Muuseas, treeningutega võib ka nüüd liituda, ei pea sugugi vaid õppeaasta algul nagu tavapärane on. Minu rühmas on nii poisse kui ka tüdrukuid, vanuseti D- ja C-klass, nii et nad seal alates 1. klassist kuni umbes 11-aastasteni. Kõik huvilised on oodatud liituma, trenni teeme kolm korda nädalas Descartesi kooli mõnusas matisaalis. Peljata pole tarvis kui ka veel ei oska, minu lemmikõpilaseks on üpris lihtne saada - peab tahtma trenni teha ja püüda anda endast parim. Nii lihtne ongi ja kohe lemmikõpilane (pean nentima, et neid lemmikuid on mul küll rohkem kui üks, aga seltsis ongi segasem).

Mulle kohe väga meeldib treener olla. Ka kehalise kasvatuse õpetaja on muhe amet, aga nende kahe vahel valides pean nentima, et eelistan treeneri oma. Eks eeskätt, kuna iga kehalise õpetaja teab, et ühel alal on nad tugevamad ja nii kipuvadki korvpalli eriala omad rohkem tundides kossu mängima, võrkpalli erialalt tulnud võrguvõistlusi korraldama jne. Minu kirg on judo ja trennides saan ma just sellele rohkem pühenduda, erinevaid harjutusi teha, mis just judospetsiifilised ja loomulikult näha seda arengut, mis õpilastel on. Kehalise õpetajana naudin ma rohkem vanemate õpilastega tööd teha, treenerina on aga just huvitav alustada nullist, 1. klassi junsudega ja näha aastate jooksul, kuidas areng toimub, milliseks nad võistlusolukordades muutuvad. Mulle meeldib ennast arendada, uurides just judospetsiifilisi õppematerjale, käies võimalusel koolitustel ja loomulikult oli see ka üheks põhjuseks, miks otsustasin magistrisse minna.

Selle teema juures pean tunnistama, et väikse lapse, oma treeningute, võistlus- ja laagri reiside, laste trennide kõrvalt on ülikoolis käimine väga väsitav. Lausa vastumeelne on võtta lahti nimekiri asjadest, mis vaja esitada ja teha on, sest tundub, et ööpäevas on liiga vähe tunde, et kõike teha. Nad väidavad, et kes teeb, see jõuab. Ju siis jõuan... Semestri lõpuni on veel kaks kuud...

Tulles trennilaste juurde tagasi, siis nüüd on paigas ka suvelaager, kus minagi osalen (mida päris iga kord ei ole võimalik oma võistluste tõttu teha) ja loodan väga, et paljud minu omad tulevad ka. Seekord oleme Käärikul, varasemalt toimus laager Margusel - kant sama, aga Kääriku isegi vahvam ehk.

Nüüd aga paneme vaimu valmis, sest varsti on lastel tulemas Eesti MV-d ja minu rühmas on ka kaks piisavalt vana õpilast, kelle osalema saadan, nii et sihid on seatud.

Vot sedasi siis...

Olen siin-seal juba poole suuga maininud ja eks uudisteprotaalistki käis läbi (http://sport.postimees.ee/4015633/palju-onne-eesti-judomaadleja-juhan-mettis-sai-isaks), aga nüüd siis lähemalt.
Nimelt sain ma selle aasta sõbrapäeval ühe uhke tiitli võrra rikkamaks ja olen nüüd isa. Seda on endiselt veel kummaline öelda ja vahepeal ka raske hoomata, et üks väike hing kogu aeg meie kodus nüüd on. Varsti juba kaks kuud!

Kõhubeebi ja päris beebi on ikka väga erineva emotsiooniga, see on täiesti kirjeldamatu tunne, mis tekkis sõrme nipsu kiirusel, kui beebi kisendama hakkas esimest korda. Ise suur mees, aga käe võttis värisema küll. Kogu see protsess muidugi käis väga kiiresti ja ootamatult rahulikult minu jaoks, kuna tita otsustas, et ei tal enam aega ole ja tuleb 3 nädalat enne pakutud tähtaega maailma uudistama. Seega ei olnud me sel varahommikul päris valmis kodus, aga tuleb välja, et valmisolek ei olegi nii tähtis, saime hakkama kenasti ja oligi väike üllatus. Väike oli ta tõesti... Aga tugev, juba haiglas kiideti lihastoonust. Väike võitleja.

Poolteist kuud enne sündi
Foto: A. Mehik

Sündimise päeval oli parasjagu käimas Pariisi laager, kuhu veel kodust enne soovitati mul minna, et saab vahetult enne sündi ära käia ja treeneril, mul süda rahul, kui pärast last paar laagrit/ võistlust vahele jääb. Isegi ei tea, kuidas me treeneriga jõudsime selleni, et sel korral Pariisi ei lähe ja milline hea otsus, sest 14. veebruari varahommikul ärkasin ma lause peale: "Juhan, peaks vist haiglas ära käima.". Sellest kogemusest ei oleks tahtnud ma ilma jääda, põnev ja hirmus korraga ning kuna sünnijärgselt tegelesid arstid mõnda aega Mariaga, sain mina hoopis titale nahk-nahk kontakti esimesena pakkuda ja see on sõnuseletamatu tunne... ja kindlasti ei oleks ma tahtnud, et ta kellegi võõraga või kuskil inkubaatoris on, kuni mina Pariisis trenni teen.

Ma veel täpselt ei tea, kuidas see uus ilmakodanik minu spordi tegemist pikemas perspektiivis mõjutab, esimeses trennis pärast lapse sündi tundsin küll sellist tuhinat, et oleksin igasuguseid vastaseid siia ja sinna pildunud. Eks unetunde on kindlasti vähem, aga mina kui suur unearmastaja ei ole isegi kuri selle peale. Öised ärkamised õnneks on minu õlult ära, pole must suuremat tolku ka, sest paraku minu pakutud lihapraadi kamraad ei söö veel, nii et ema on hädavajalik. Päeval treeningute vahel aga naudin ma küll jõmmiga arutelusid (talle meeldib sama vähe rääkida kui mulle ja ma tundun isegi jutukana, meil on päris hea klapp), ühiseid uinakuid ja süles hoidmist. Isegi mähkmevahetus ei ole nii hull kui arvasin.

Esimene tuhin on nüüd vaibunud ja tavapärane treeningrütm jälle sees ja eks vahepeal annab tunda, et magan märksa vähem kui varem (ma olin nimelt tšempion magamises), aga kõik saab tehtud, nii et ei kurda. Muuseas, arvatakse küll, et ah mis meil viga, ma tööl ei ole praegu ja justkui kaks kodust vanemat. Küll aga ei arvutata seda, et kui käin kaks korda päevas trennis, korraga kokku umbes 3 tunni vältel ja annan ka lastele trenni pooleteise tunni jooksul, siis olen kodust siiski täis tööpäeva ära. Pole see sportlase elu midagi kodune olemine...

Härra on varsti kahe-kuuseks saamas ja meie väike beebi on juba suur poiss, kasvab ta mühinal, nii et ootan juba põnevusega, millal teda trenni saan kaasa tarima hakata. Minu trenni lapsed igal juhul juba ootavad...

Kasvuruumi veel veidi on...
Foto: R. Adoson

Ise olin alates sünnist kodus kuni märtsi lõpuni, treeninud siin kaks korda päevas ja esimene väljamaa reis oli Gruusiasse ja sealt otse edasi Ungari laagrisse. Nüüd edasi hakkavad reisid jälle igakuiselt olema.
Kodust ära olemine oli sedapuhku hoopis teisit...
Esiteks, poleks ma arvanud, et laagris olemine kohati puhkusena tundub ehk siis, ma magasin igal vabal hetkel, mida paraku kodus just palju pole. Tundsin ennast väljapuhanuna ja ärkasin isegi ilma kellata hommikul. Uus tunne laagrite osas. Trennid muidugi olid rasked ja väsitavad, aga see on hoopis teistsugune väsimus.
Veel märkasin muutust... varem mind ärritasid lastega reisivad inimesed. Ei saanud mina aru, milleks on vaja väikse lapsega lennukisse ronida, nüüd kuidagi ei häirinud. Tagasiteel üks väike laps kisas korralikult ja järsku jäi vait. Ma küll ei näinud, aga olen üpris veendunud, et ju sai tissi suhu.
Eks koduigatsus oli ikka suurem ja tuli varem peale, aga õnneks on laagrid piisavalt intensiivsed, et trennide, söömise ja magamise vahele väga palju aega ei jää..


Muide, siin saab lugeda Aleksei kaasa, Ilona kirjutist nende laste kasvatamisest: http://minupere.com/pereblogid/ilona-lapsed-ja-sport/eesti-naiste-tubliduse-sundroom/
Ma loodan, et olen ka selline isa, kelle puhul juba kaugelt näha, et pere on kõige tähtsam, ka sõites mööda ilma.

Lõpetuseks veelkord  tänusõnad kõigile õnnitlejatele, õnnelikud oleme me tõesti!

Foto: R. Adoson