Sunday 16 April 2017

Kass Artur ja trennilapsed

Viimased lood on suuresti minu- ja/või tippspordi põhised rohkem olnud, nii et ongi viimane aeg panna kirja ka seda, millega mu trennlapsed tegelevad. Ei ole ma neidki unustanud, ikka toimetame, harjutame ja loomulikult ka võistleme.

Kass Arturi karikasari on nüüd läbi ja tuleb rahul olla. Medaleid kogusime kamba peale päris hulgim. Oli tublisid, kelle puhul oli võit vormistamise küsimus, oli üllatajaid. Karikaid saime lausa kolm kokku. Tänasel, kolmandal etapil oli kohe paar õpilast eriti tublid, olen uhke treener.

Karika sai ka Kaspar, keda endiselt salaja oma õpilaseks pean...

Tublid karikaomanikud Samuel ja Minni

Uhke karikavõitja Rebeka

Tubli Nora

Muuseas, treeningutega võib ka nüüd liituda, ei pea sugugi vaid õppeaasta algul nagu tavapärane on. Minu rühmas on nii poisse kui ka tüdrukuid, vanuseti D- ja C-klass, nii et nad seal alates 1. klassist kuni umbes 11-aastasteni. Kõik huvilised on oodatud liituma, trenni teeme kolm korda nädalas Descartesi kooli mõnusas matisaalis. Peljata pole tarvis kui ka veel ei oska, minu lemmikõpilaseks on üpris lihtne saada - peab tahtma trenni teha ja püüda anda endast parim. Nii lihtne ongi ja kohe lemmikõpilane (pean nentima, et neid lemmikuid on mul küll rohkem kui üks, aga seltsis ongi segasem).

Mulle kohe väga meeldib treener olla. Ka kehalise kasvatuse õpetaja on muhe amet, aga nende kahe vahel valides pean nentima, et eelistan treeneri oma. Eks eeskätt, kuna iga kehalise õpetaja teab, et ühel alal on nad tugevamad ja nii kipuvadki korvpalli eriala omad rohkem tundides kossu mängima, võrkpalli erialalt tulnud võrguvõistlusi korraldama jne. Minu kirg on judo ja trennides saan ma just sellele rohkem pühenduda, erinevaid harjutusi teha, mis just judospetsiifilised ja loomulikult näha seda arengut, mis õpilastel on. Kehalise õpetajana naudin ma rohkem vanemate õpilastega tööd teha, treenerina on aga just huvitav alustada nullist, 1. klassi junsudega ja näha aastate jooksul, kuidas areng toimub, milliseks nad võistlusolukordades muutuvad. Mulle meeldib ennast arendada, uurides just judospetsiifilisi õppematerjale, käies võimalusel koolitustel ja loomulikult oli see ka üheks põhjuseks, miks otsustasin magistrisse minna.

Selle teema juures pean tunnistama, et väikse lapse, oma treeningute, võistlus- ja laagri reiside, laste trennide kõrvalt on ülikoolis käimine väga väsitav. Lausa vastumeelne on võtta lahti nimekiri asjadest, mis vaja esitada ja teha on, sest tundub, et ööpäevas on liiga vähe tunde, et kõike teha. Nad väidavad, et kes teeb, see jõuab. Ju siis jõuan... Semestri lõpuni on veel kaks kuud...

Tulles trennilaste juurde tagasi, siis nüüd on paigas ka suvelaager, kus minagi osalen (mida päris iga kord ei ole võimalik oma võistluste tõttu teha) ja loodan väga, et paljud minu omad tulevad ka. Seekord oleme Käärikul, varasemalt toimus laager Margusel - kant sama, aga Kääriku isegi vahvam ehk.

Nüüd aga paneme vaimu valmis, sest varsti on lastel tulemas Eesti MV-d ja minu rühmas on ka kaks piisavalt vana õpilast, kelle osalema saadan, nii et sihid on seatud.

No comments:

Post a Comment