Nimelt sain ma selle aasta sõbrapäeval ühe uhke tiitli võrra rikkamaks ja olen nüüd isa. Seda on endiselt veel kummaline öelda ja vahepeal ka raske hoomata, et üks väike hing kogu aeg meie kodus nüüd on. Varsti juba kaks kuud!
Kõhubeebi ja päris beebi on ikka väga erineva emotsiooniga, see on täiesti kirjeldamatu tunne, mis tekkis sõrme nipsu kiirusel, kui beebi kisendama hakkas esimest korda. Ise suur mees, aga käe võttis värisema küll. Kogu see protsess muidugi käis väga kiiresti ja ootamatult rahulikult minu jaoks, kuna tita otsustas, et ei tal enam aega ole ja tuleb 3 nädalat enne pakutud tähtaega maailma uudistama. Seega ei olnud me sel varahommikul päris valmis kodus, aga tuleb välja, et valmisolek ei olegi nii tähtis, saime hakkama kenasti ja oligi väike üllatus. Väike oli ta tõesti... Aga tugev, juba haiglas kiideti lihastoonust. Väike võitleja.
 |
| Poolteist kuud enne sündi Foto: A. Mehik |
Ma veel täpselt ei tea, kuidas see uus ilmakodanik minu spordi tegemist pikemas perspektiivis mõjutab, esimeses trennis pärast lapse sündi tundsin küll sellist tuhinat, et oleksin igasuguseid vastaseid siia ja sinna pildunud. Eks unetunde on kindlasti vähem, aga mina kui suur unearmastaja ei ole isegi kuri selle peale. Öised ärkamised õnneks on minu õlult ära, pole must suuremat tolku ka, sest paraku minu pakutud lihapraadi kamraad ei söö veel, nii et ema on hädavajalik. Päeval treeningute vahel aga naudin ma küll jõmmiga arutelusid (talle meeldib sama vähe rääkida kui mulle ja ma tundun isegi jutukana, meil on päris hea klapp), ühiseid uinakuid ja süles hoidmist. Isegi mähkmevahetus ei ole nii hull kui arvasin.
Esimene tuhin on nüüd vaibunud ja tavapärane treeningrütm jälle sees ja eks vahepeal annab tunda, et magan märksa vähem kui varem (ma olin nimelt tšempion magamises), aga kõik saab tehtud, nii et ei kurda. Muuseas, arvatakse küll, et ah mis meil viga, ma tööl ei ole praegu ja justkui kaks kodust vanemat. Küll aga ei arvutata seda, et kui käin kaks korda päevas trennis, korraga kokku umbes 3 tunni vältel ja annan ka lastele trenni pooleteise tunni jooksul, siis olen kodust siiski täis tööpäeva ära. Pole see sportlase elu midagi kodune olemine...
Härra on varsti kahe-kuuseks saamas ja meie väike beebi on juba suur poiss, kasvab ta mühinal, nii et ootan juba põnevusega, millal teda trenni saan kaasa tarima hakata. Minu trenni lapsed igal juhul juba ootavad...
 | ||
| Kasvuruumi veel veidi on... Foto: R. Adoson |
Ise olin alates sünnist kodus kuni märtsi lõpuni, treeninud siin kaks korda päevas ja esimene väljamaa reis oli Gruusiasse ja sealt otse edasi Ungari laagrisse. Nüüd edasi hakkavad reisid jälle igakuiselt olema.
Kodust ära olemine oli sedapuhku hoopis teisit...
Esiteks, poleks ma arvanud, et laagris olemine kohati puhkusena tundub ehk siis, ma magasin igal vabal hetkel, mida paraku kodus just palju pole. Tundsin ennast väljapuhanuna ja ärkasin isegi ilma kellata hommikul. Uus tunne laagrite osas. Trennid muidugi olid rasked ja väsitavad, aga see on hoopis teistsugune väsimus.
Veel märkasin muutust... varem mind ärritasid lastega reisivad inimesed. Ei saanud mina aru, milleks on vaja väikse lapsega lennukisse ronida, nüüd kuidagi ei häirinud. Tagasiteel üks väike laps kisas korralikult ja järsku jäi vait. Ma küll ei näinud, aga olen üpris veendunud, et ju sai tissi suhu.
Eks koduigatsus oli ikka suurem ja tuli varem peale, aga õnneks on laagrid piisavalt intensiivsed, et trennide, söömise ja magamise vahele väga palju aega ei jää..
Muide, siin saab lugeda Aleksei kaasa, Ilona kirjutist nende laste kasvatamisest: http://minupere.com/pereblogid/ilona-lapsed-ja-sport/eesti-naiste-tubliduse-sundroom/
Ma loodan, et olen ka selline isa, kelle puhul juba kaugelt näha, et pere on kõige tähtsam, ka sõites mööda ilma.
Lõpetuseks veelkord tänusõnad kõigile õnnitlejatele, õnnelikud oleme me tõesti!
 |
| Foto: R. Adoson |
No comments:
Post a Comment