Spordist, tööst ja õppimisest

Kes vähegi on kursis minu tegemistega, teab ka seda, et tegutsen mitmel rindel. Mõneti on see hea - igavust tunda sisuliselt ei ole võimalik. Samas on aga selline pidev killustamine üpris väsitav ja vahepeal tunnen küll, kuidas mõni valdkond teise all kannatab või sootuks kõik nad.

Alustades mulle kõige südamelähedasemast ja pikaajalisemast tegevusest, siis judoga tegelemine on olnud minu elu osa juba ligi 20 aastat. Eks sellest tulenevalt ole ka kõik need ülejäänud tegevused alguse saanud... Pärast Rio kvalifikatsiooni lõppnimekirja võtsin aja maha rahvusvahelisel tasandil, mis tähendab, et välislaagrites või -võistlustel ei ole ma nüüd juba umbes pool aastat käinud, mis on ühtlasi pikim paus alates sellest, kui ma võistlema hakkasin ehk siis umbes 2006. aastast alates ei ole nii pikka võistluspausi olnud. Eestis vahepeal sai neid nö külavõistlusi tehtud, näiteks tudengi meistrivõistlused, mis võivad ju mulle medali juurde anda, aga kui paljud vähegi judoga kursis olevad inimesed arvavad Eestis, et keegi teine selle kulla selliselt võistluselt võtaks... See tähendab, et tõsiseltvõetavat judot ma ei ole teinud enda kohta nüüd väga pikalt. Loomulikult on raske kodus treenida just matil, kus vastaseid minu kaalus üldse ei ole ja teisigi heal tasemel tegijaid on väga vähe. Selline olukord viis mu sügise hakul korvpalli juurde, kus Tartu Terminali meeskonnas oma panust andsin ja olen selle otsusega väga rahul, kuna tundsin tõesti, kuidas vorm ja enesetunne arenesi hoopis teisel viisil kui judotreeningutel. Sellised vahepausid nö võõra spordialaga peaksid olema kõigile sportlastele soovituslikud, annab hoopis teise perspektiivi ja arendab hoopis teisel moel. Tänaseks ma küll olen jällegi korvpallist eemal, et sukelduda tõsisemalt uuesti judomaailma, sest nagu mu isa juba ammuseid aegu tagasi on öelnud, siis mitme spordijumala teenimine pikas perspektiivis kasu ei too...
Sellest kalendriaastast on aga plaan uuesti hakata vaatama rahvusvaheliste tegevuste poole ja esimene välislaager ning võistluski juba kalendris kirjas ja piletid broneeritud. Seega, veebruarist olen jälle tõsisema spordi lainel. Mida, kuhu ja kuidas püüelda juba täpsemalt siis, kui aeg küps, aga veebruari algul võib juba pöidlaid hoida küll. Muidugi enne veel on vaja jaanuari lõpus Eesti MV-l asjalik olla.

Tudengite MV 2016

Töö teema on minu ümber pidevalt keerelnud seoses sellega, et kuidas leida aega töö ja spordi vahele. Küll siis kurjad keeled ütlevad, et paljud inimesed käivad mitmes kohas tööl ja ei virise ja olgem ausad, ega ma ka suurem asi viriseja pole. On nii, siis on, aga kui üks töö, mis võtab suure osa päevast, pidades silmas päris spordi tegemist, sisse ei too, siis pole see ilmselt ka päris selline töö, mida need suur osa inimesi teevad. No see selleks, olla koolis õpetaja ja klassijuhataja, samal ajal pürgida maailma 30 parima sekka, on täiesti reaalne nagu eelmisest hooajast näha oli. Küll aga olla maailma parima kümne seas juba veidi keerulisem ning eks näitas seda ka kvalifikatsiooni lõpp, kus Riosse pääsemisest jäi nii vähe puudu ja neid "olekseid" seal kõrval oli jällegi nii palju. Suvi oli emotsionaalselt kindlasti väga raske, ei ole lihtne leppida millegagi, mille poole oled püüelnud pikka aega ja siis nii napilt ilma jääda oma eesmärgi saavutamisest. Öeldakse ju, et neljas koht see kõige õudsem, oleks neljakümne neljas, siis poleks vast midagi nii kibe see kaotus, aga nii napilt... Mis sa vana asja ikka taga nutad, pea püsti ja edasi. Palju küsitakse, kas teen Tokyo tsükli kaasa ja ma ausalt veel ei tea. Vaatan aasta kaupa ja pikemalt ei taha ette mõelda, sest neid asjaolusid, millest kõik sõltub, on nii palju. Teen aasta 2017 kaasa kõigepealt ja siis vaatan edasi.

Tulles aga töö juurde tagasi, siis sedagi teen mitmel rindel - tegutsen koolis õpetajana, aga samas ka klubis treenerina. Minu jaoks kindlasti on raskem koolitöö, kuna HEV õpilastega ei käi asjad päris nii nagu keskmine kehalise kasvatuse õpetaja kusklt tavagümnaasiumist arvata võiks, aga eks need aastad seal ole andnud mulle korraliku baasi õpetajatööks ja sellega olen ma väga rahul. Nüüd olen teist aastat ka klassijuhataja, sel aastal 8. klass, nii et juba suured poisid, nendega saab asju inimese kombel arutada ja see mulle meeldib.

Jõulueelne aktus koolis

Treeneritöö on minu jaoks märksa lihtsam, sest seda olen ma kauem teinud ja tegemist on siiski minu enda erialaga ja eks trenni tulevad lapsed ju tahavad trenni teha, aga mitte päris kõik koolis käivad lapsed taha koolis käia... Treeningud toimuvad Tartu Descartesi Kooli ilusas matisaalis, punt on päris korralik ja ma väga loodan, et ühel hetkel on minul ka oma grupp kasvanud suureks nagu minu treeneri jaoks mina ja mu eakaaslased on, kellega samamoodi nubludena alustasime. Treeneri adrenaliin võistlusel on mõnikord sama tugev kui endal sportlasena...

Foto: Aldo Luud

Lõpetuseks siis minu kolmas kohustuste valdkond sellest sügisest - Tartu Ülikool. Astusin magistriõppesse sisse, omandan spordijuhi erialal kraadi ja kõige kõrvalt ei ole see teps mitte nii väga lihtne. Õnneks on küll tegemist õppekavaga, mille loengud toimuvad reedest pühapäevani, mis tähendab, et nädala sees tööl käia on samuti võimalik, kuid see tähendab omakorda minu jaoks üpris tihedat nädalakava. Esimene semester on omadega otsas ja tagant järele mõeldes oli õige otsus teha 30 nõutud punkti asemel 35 - alguses rohkem, lõpus motivatsioon nagunii langeb. Kevadelgi kavatsen võtta veidi rohkem kui vaja, et siis järgmine õppeaasta oleks 120-st vajalikust punktist võimalikult vähe puudu, kuna puhuma on hakkamas uued tuuled ja järgmine õppeaasta ilmselt tahan ma võimalikult vähe kooliasjadega tegeleda, energia on ilmselt mujale minemas...

KKT MA 1. aasta tudengid, 2016

Nädalakava üldiselt näebki välja selline, et koolis olen tööl kolmel päeval, sealt otse lastele trenni andma ja siis kohe oma trenni. Koju jõuan siis enne kella üheksat õhtul, söön ja olgem ausad, ega töönädalal rohkemaks jaksu naljalt ole, nii et üpris kiirelt magama ka. Neljapäeviti saan siis käia hommikul trennis, lastele trenni anda ja siis oma trenni minna. Reedest pühapäevani ülikooli nädalalõpul on aga päev kella 9-19ni sisustatud. Vahepeal imestan ise ka, et kuidas mul kodus siin oli aega natuke arvutiga mängida... aga eks jõulude puhul oligi eriplaan ja traditsiooniline arvutimängu hooaeg, kuidagi peab kodus ka ju ühiselt aega veetma... Nüüd jaanuarist aga uue hooga edasi, ehkki veebruarist on oodata väikseid muutusi kavasse. Eks sellest juba siis, kui asjad kindlad on...

Igal juhul, kes teeb, see jõuab, paistab olevat päris õige vanasõna...