Ülikoolist

Nagu juba mainitud, siis sellest õppeaastast, st juba terve semestri olen ma jälle tudeng, nüüd siis kraad kõrgemale püüdlemas.

Tulen perest, kus tegelikult ei olnud küsimus see, kas ma peaksin minema ülikooli. Küsimus oli selles, mis erialale minna, nii et mina kasvasin üles juba väiksena teadmises, et ülikool on üks loomulik elu osa. Eks mind ole huvitanud paar erinevat valdkonda, aga lõplik otsus sai ratsionaalne - kehakultuur seepärast, et mujal minu tollase graafikuga ei oleks ma saanud reaalselt koolis käia ja seda lõpetada edukalt. Kehakultuuris hinnatakse rahvusvahelisel tasemel sporti ja õppejõud elavad sellele rohkem kaasa ilmselt kui nii mõneski muus valdkonnas elaksid...

BA ajal sõitsin ma meeletult palju mööda ilma, mistõttu pean tagasi vaadates olema ikka väga tänulik erinevatele õppejõududele, kes paljus vastu tulid ja võimaldasid mul teinekord töid või eksameid ette või taha teha. Prioriteet oli siis minu jaoks selgelt sport ja õppimine mitte niivõrd, mistõttu valiku puhul ikka läksin välismaale, mitte eksamile. Eks see ole ka põhjus, miks lõpetamine aasta võrra venis. Mäletan praegu veel, kuidas oleks pidanud minema vahetult enne EMi laagrisse, aga pusisin ülikooli raamatukogus (mis siis veel oli remondi-eelses seisundis, kuid võimaldas sealset õppimist...). Need akadeemilised tekstid on minu jaoks ilmselgelt keerukamad ülesanded kui nii mõnigi erialane kursus läbida, aga õnneks oli toetajaid.
Loomulikult ei saanud ma minna oma lõpuaktusele, sest tookord viibisin vist Minski laagris... Mäletan siiski hästi, kuidas mingis sekretariaadis hiljem oma diplomil järel käisin. Võtad nagu mingi arstitõendi üle ukse. Pidulik tseremoonia jäi ära, aga väga hea tunne oli sellegipoolest.

Nüüd siis on aastake vahet olnud õppimisel ja ega siin palju valikut ei olnud... BA pole piisav, vaja MA ka ära teha. Ma lõpuks ei teagi, kas see oli mu enda mõte või sugereeriti see mulle kuidagi perest alateadvusesse, aga sisse ma astusin ja nüüd olen usin õpilane. Esimene semester on olnud edukas - kõik ained on nüüd sooritatud, vajalikud punktid kokku kogutud. Kes veel ei tea, siis nominaalne on igal semestril koguda omale ainete eest 30 punni, nii et kokku tuleks neid 120 lõpuks. Mina, oivik nagu ma olen... tegin sel semestril 35 punkti ära, sest olgem ausad, alguse entusiasm on alati suurem kui seal lõpupoole...

Esimene aine nimekirjas võib tunduda kummaline ühele kehakultuurlasele, kuid kuna olen alates 2013. aastast HEV õpilastega töötanud, siis tundus paslik omale ka akadeemilisse õiendisse kirja saada õppeaine selle kohta. Ma isegi ei tea, mis kõige lihtsam või keerukam oli... Kindlasti ei olnud minu jaoks sisuliselt kõige loogilisema aine eksam kõige lihtsam, see on alati nii. Eks nii mõnigi esimese semestri aine on eeskätt alus järgmisteks, nii et olen veidi põnevil juba tuleva semestri ees. Olen kursustele juba registreerunud ja ainlt nädalake ongi jäänud enne uute õppeainete algust.

Ka sel korral pean tõdema, et mõni õppepäev jääb vahele seoses välisreisidega ja juba esimene on teada ka, mistõttu koguneb mulle lisaülesandeid ja peangi varsti hakkama ühte referaati kirjutama, kuna puudun... Õnneks (või kahjuks?) on mul olemas kontrollmehhanism, kes seljas elab ja korrutab, et mida kõike on vaja teha seal ülikoolis. Ma vist ise laiskusest vahepeal jätaksin asju rohkem unarusse ja siis jonnikisin lõpus. Kumb on õigem üldse, kas venitada viimase hetkeni või teha võimalikult ruttu kõik ära? Sisuliselt ju jääb vaba aega sama palju, ühel puhul enne, teisel pärast...

Aga ka minu lõputööst. Oleme pidanud esimese poolaastaga enam-vähem saama paika oma mõtte/idee/teema ja minu plaan on (üllatus-üllatus!) uurida judokaid. Kavatsen testida judosportlasi ja sealt siis järeldama hakata. Loomulikult on kõik veel täpselt paika panemata, aga juhendajaga on juba kontakt hea, suhtleme tihedalt, nii et küll saab see akadeemiline pool ka paika. Praktilises osas aga toimuvad siis erinevad mõõtmised ühe hooaja vältel, et selgitada välja keha kompositsiooni ja igasugu parameetrite muutumist vastavalt treeningtsüklile (vt pildilt üht näidist). Seda siis lühidalt ja labaselt minu töö kohta... Esimesed mõõtmised aga juba tehtud mõne osalejaga.

DXA masinaga kehakompositsiooni mõõtmine

Vot nii palju õppimisest. Töö käib, teeme ära ja saame targaks. Usun, et see on oluline ka treenerina ja õpetajana - ainult praktiline töö tegemine ikka päris kõike ei anna ja võiks ju olla, et iga lastega (inimestega) tegelev spetsialist on siiski kõrgelt haritud. Eks hoian kursis, kuidas järgmised semestrid kulgevad... One down, three to go!